| |
-
Küll palju uinumas on elu,
oh inimene, sinu südames!
Küll palju peidetud on ilu
ja varjul igatseja hinge sees!
Kus on see jõud, mis elu välja toob
ja kevadise ilu hinges loob?
-
See jõud on Vaim, - sa oma süda,
oh inimene, ava Temale!
Siis lõpeb sinu hingehäda,
Vaim mustad varjud kannab eemale;
talv mööda läheb, tuleb kevade,
kui uinuv elu ärkab õitsele.
-
Kus ärkab Vaim, seal muutub uueks
kõik elu nagu loodus kevadel:
usk, armastus on hingel' kuueks
ja vili valmib hingepõldudel.
Sest inimene, süda ava sa,
et Vaim võiks tema sisse voolata!
Viis: “Jehoova, Sulle tahan laulda”
(Dir, dir, Jehova will ich singen)
Hamburg, 1690; Halle, 1704.
Sõnad: Georg Kiviste, 1866-1941.
|