| |
-
Nüüd hingad Sa siin rahuga,
mu Jeesus, haua süles;
elu oma surmaga
äratad mu hinges
-
Sind vaevati ja surmati,
Sa minu elu Elu!
Kaljuhauas uinubki
õnnistuse kalju
-
Ma tean nüüd ka, et Issand, Sa
mind hauda ei saa jätma.
Miks mu süda asjata
peaks siis hauda kartma
-
Haud mullegi on kambrike,
kus mina rahus puhkan,
sest et Sinu surma väes
surma, haua võidan
-
Ei ihu kao, vaid mullaks saab
ja magab haua rüpes,
kuni kirgastatuna
tõuseb hauast üles.
-
Seepärast ma, mu Jeesus, ka
Sind südamesse võtan;
meeles seisku Sinu surm,
kuni elu jätan.
Viis: “Oh leinakem ja kaevakem”
(O Traurigkeit, o Herzeleid)
Sõnad: Salomo Franck (1685), 1659-1725.
Tõlge:Otto Woldemar Ludwig Schultz, 1864-1929.
|