Pühapäevad ja kirikupühad loovad oma sisu, sõnumi, traditsioonide ja sümboolikaga meile erilise elurütmi. Sellise aastaringiga – kirikuaastaga – avanevad meile samm-sammult ristiusu põhilised teemad.
Advendiaeg
Kirikuaasta algab advendiajaga 4. pühapäeval enne jõulupüha. Nimi advent tuleb ladinakeelsest sõnast adventus Domini, ’Issanda tulemine’. Me valmistume Jeesuse sündimise pühadeks, mis räägivad Kristuse esimesest tulemisest siia maailma. Samuti valmistume ka Kristuse teiseks tulemiseks. Advendiaeg on paastuaeg, milles on rõõmsat jõuludeootust ja tõsist ettevalmistumist. Kireva advendimelu keskel võiksime leiduda koha ka mõtisklusele, palvele ja heategudele. Advendiajale iseloomulik on igal nädalal uue advendiküünla süütamine, mis väljendab jõuluvalguse lähenemist. Advendiküünla lühtris võikski olla koht viiele küünlale, et jõuluõhtul saaks nelja küünla keskele süüdata ka Kristuse valguse.
Jõululaupäev, 24. detsember
Kuna Iisraeli rahvas arvestas uue päev algust päikese loojangust ja ka Jeesuse sünniga seotud sündmusi mainitakse öösel, on igati loomulik, et Jeesuse sündimise tähistamine keskendub öisele. Eestis on harjutud kogunema jõulujumalateenistusele jõulupüha eelõhtul. Jõuluõhtul on rõhk Messia tuleku ootusel ja prohvetite ettekuulutustel. Kuid saame juba kuulda ka jõuluevangeeliumi tõotuste täitumisest ja Päästja sünnist (Lk 2:1-20).
Kristuse sündimise püha, 25. detsember
Me ei tea Jeesuse sündimise täpset kuupäeva. On sümboolne ja tähendusrikas, et kristlased hakkasid 4. sajandil pühitsema Jeesuse sündimist just 25. detsembril – Rooma keiser Aurelianuse kehtestatud Võitmatu Päikese pühal. Jeesus on tõeline valgus ja inimkonna ajaloo pöördepunkt! Seetõttu loeme ka oma aastaid Kristuse sünnist. Jõuludes on tegu enama kui sünnipäevaga: me ülistame Jumalat, et ta on lasknud oma Pojal saada inimeseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. Johannes väljendab seda eriliselt: Sõna sai lihaks ja elas meie keskel (Jh 1:14).
Tehvanipäev, 26. detsember
Teisel jõulupühal tähistame esimese kristliku märtri Stefanose surmapäeva ja meenutame ka kõiki teisi märtreid. See toob esile nende rõõmupühade ja Jumala Poja inimesekssaamise teise tahu. Pääste sõnumil on ka vastased, kes tahavad Jumala tööle kriipsu peale tõmmata.
Johannesepäev, 27. detsember
Kolmandal jõulupühal meenutame apostlit ja evangelist Johannest. Just tema kirjutas oma evangeliumis Jeesuse sündimisest kui Sõna lihakssaamisest (Jh 1).
Süütalastepäev, 28. detsember
Neljas jõulupüha on taas pühendatud veretunnistajatele – kuningas Heroodese käsul hukatud Petlemma lastele (Mt 2:16-18). Selles mõttes tuleme juba kolmekuningapäeva sündmuste juurde. Me palume Jumala armastavatesse kätesse Petlemma süütud lapsed ja kõik lapsed, keda tänagi kiusatakse ja surmatakse. Mõtleme ka Jeesuse perekonna põgenemisele Egiptusesse. Jumala Poeg sai juba algusest peale tunda, et ta ei ole kõigi inimeste jaoks teretulnud.
Püha Perekonna pühapäev
Jõulupüha ja ilmumispüha vahele võib jääda 1 kuni 2 pühapäeva. Neist esimesel loetakse kirikus alati Maarjast ja Joosepist, kes läksid koos Jeesus-lapsega templisse (Lk 2:33-40). Nõnda meenutame Püha Perekonda Naatsaretist ja rõõmustame koos Siimoni ja Hannaga, kes jõudsid kõrges vanuses ära oodata ja näha Jumala tõotatud päästet.
Vana-aasta, 31. detsember
Õigem oleks seda päeva nimetada soomlaste moodi uusaastaõhtuks, sest tegu on Jeesuse nimepäeva eelõhtu ehk ettevalmistuspäevaga. Kuna selle päevaga lõpeb kalendriaasta, siis on kohane ka tänada Jumalat läbikäidud aasta eest ja mõtiskleda aja tähenduse üle meie elus. Kristlane võib lootusrikkalt tunnistada: Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad (Ps 31:16).
Uusaasta, 1. jaanuar
On väga kõnekas, et kristlik kalendriaasta algab 8 päeva pärast jõule ehk Jeesuse ümberlõikamise ja nimepaneku päeval (Lk 2:21). Kalendriaasta algus on seotud pühakutekalendriga, tänapäevases mõistes nimepäevakalendriga. See algab kõige tähtsama, meie Päästja nimega – nimega Jeesus.
Ilmumispüha ehk kolmekuningapäev, 6. jaanuar
Jõulupühade aeg lõpeb ilmumispühaga. Kuna õhtumaa traditsioonis on sellel päeval loetud hommikumaa tähetarkade külaskäigust Petlemma (Mt 2:1-12), siis nimetatakse seda püha ka kolmekuningapäevaks. Kolm kingitust (kuld, viiruk ja mürr) viitavad kolmele jõukale külalisele. Nad tulid paganarahvaste hulgast ja kummardasid jõululast kui sündinud maailma Päästjat. Tema valgus sai tuttavaks – ilmus – teiste rahvaste esindajatele. Sõnum Päästjast on antud kõigile inimestele!
Kristuse ristimise püha
1. pühapäeva pärast ilmumispüha teemaks on Jeesuse ristimine Jordanis (Mt 3:13-17), millega algas tema avalik tegevus Galileas. Jeesuse ristimise teema juhib meid mõtlema ka enda ristimisele ja ristimise tähendusele kristlikus kirikus. Ristimine ühendab meid Kristusega, tema kannatuste ja surmaga, aga ka ülestõusmise ja võiduga.
Ilmumisaeg
Ilmumispüha ja paastuaja (täpsemalt eelpaastu) vahele jääb 2-6 pühapäeva, sõltuvalt sellest kuidas liiguvad ülestõusmispühad ja nendega koos ka paastuaja algus. Neil pühapäevadel pärast ilmumispüha loetakse Jeesuse avaliku tegevuse algusest ja esimestest imetegudest. Jeesuse teod kinnitavad meile tema jumalikkust ja missiooni.
Küünlapäev, 2. veebruar
40 päeva pärast jõule on Issanda templisse toomise püha (Lk 2:22-33). Siimon kuulutab Jeesus-lapse kohta, et tema on valguseks paganaile ja kirkuseks Iisraelile. Keskajal pühitseti sel päeval kõik aasta jooksul kirikus kasutatavad küünlad ja sealt on tulnud ka küünlapäeva nimi.
Iseseisvuspäev, 24. veebruar
Meie tõeline kodu on taevas, kuid me ei unusta ka oma kodumaad, kuhu Jumal on meid asetanud praegu elama. Me täname vabaduse ja kõige hoidmise eest ning palume oma rahvale Jumal Vaimu juhtimist, et me käiksime õiguses ja rahus.
Eelpaast
Nõnda nimetame kolme pühapäeva enne tuhakpäeva, mis on üleminekuaeg ilmumisajast paastuaega.
Vastlapäev
Tegu ei ole kirikupühaga, vaid lihtsalt suure paastu alguspäevale, tuhkapäevale eelneva päevaga (saksa k fastnacht, ’paastuöö’). Kuna see on viimane päev enne tõsist paastu, maiustas vanarahvas sel päeval rikkaliku toiduga, kasutas talvemõnusid ja nautis muid lõbustusi, millest paastuajal loobuti. Kristlased ei pea vastlapäeva lõbustusi sobimatuks. Vastlapäeva tähistatakse õigesti siis, kui vastlatralli järel peetakse ka tuhkapäeva ja paastu.
Tuhkapäev
Ülestõusmispühadele eelnev paastuaeg (suur paast) algab tuhkapäevaga. Tuhk on patukahetsuse sümbol ja tuletab meile meelde, et oleme Jumala ees põrm ja tuhk. Kui tuhkapäeva teenistusel tehakse pihilise laubale tuhaga rist, kinnitatakse meile pühakirja sõnu: Issand tõstab tähtsusetu põrmust, tema ülendab viletsa tuhaasemelt (1Sm 2:8). Tuharist on patukahetsuse ja lepituse märk.
Paastuaeg
Paastuaeg kestab kuus ja pool nädalat – 40 argipäeva ja 6 pühapäeva. Luterlikus kirikus ei ole täpseid paastureegleid ja oma toidumenüü otsustab igaüks ise. Inimesed peavad nagunii mitmesuguseid dieete ja selles mõttes võiks paastuaeg puudutada inimese hoiakuid ja tegevust laiemalt. Paastuaeg kui ettevalmistusaeg täidab oma ülesannet, kui süveneme analüüsima oma elu, mis on oluline ja mis vähem oluline, kui pöördume meeleparandusega Jumala poole, võtame rohkem aega palvetamiseks, Piibli või vaimuliku kirjanduse lugemiseks, aitame kaasinimesi.
Paastumaarjapäev, 25. märts
Üheksa kuud enne jõule pühitseme Issanda kuulutamise püha. Meenutame, kuidas lihtsale Naatsareti neiule kuulutas ingel Gaabriel, et temast saab Õnnistegija ema. Me austame Maarjat, kes võttis alandlikult vastu saadud ülesande: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ (Lk 1:38) Me ühineme Maarja kiituslauluga, et talle on suuri asju teinud Vägev (Lk 1:49). Paastumaarjapäev on keset tõsist paastuaega pidulik ja rõõmus päev, milles on jõulude hõngu. Eesti meenutab sel päeval ka 1949. aasta küüditamist ja see vajutab päevale oma kurva pitseri. Kuid just Maarjast sündinud Jeesuse kaudu kingib Jumal meile jõudu tõusta kannatustest uuesti üles.
Palmipuudepüha ja Vaikne Nädal
Pühapäeval enne ülestõusmispüha meenutame, kuidas Jeesus ratsutas eesli seljas Jeruusalemma ja rahvas tervitas teda kui kuningat, lehvitades palmioksi ja laotades oma riideid tema teele (Jh 12:12-15). Nii algab püha nädal, mille jooksul pöördub Aukuninga tee alanduse- ja ristiteeks. See on kirikuaasta tõsiseim nädal, mil me süveneme vaikselt Jeesuse tegevusele ja kuulutusele tema viimastel päevadel Jeruusalemmas. Sellel nädalal, vähemalt viimastel tõsistel päevadel on kohane, et me ei pea lärmakaid pidusid.
Suur Neljapäev
Me meenutame selle pühaga Jeesuse viimast paasasöömaaega koos jüngritega, nende jalgade pesemist ja armastuse käsu andmist. Kõige olulisem on aga armulaua seadmine, Kristuse ihu ja uue lepingu vere sakramendi kinkimist kirikule. Suure Neljapäeva teenistus peetakse tavaliselt õhtul, pühitsetakse pidulikult armulauda ja sellega algab kolm ööpäeva kestev nn suur kolmepäevane Kristuse kannatamise, ristisurma ja ülestõusmise püha (ld Tridum sacrum).
Suur Reede
See on Jeesuse üle kohtumõistmise, ristilöömise ja surma päev. Tema kannatamisse ja ristisurma on kätketud Jumala armastuse suurus. See teeb päevast Suure Reede ja „Hea Reede“ (ingl Good Friday). Suure Reede jumalateenistuse keskmes on Kristuse kannatuslugu ja risti sõnum. Leinapäeva tõsidust võib väljendada ka see, et kirikus ei süüdata tulesid, ei mängita orelit ega helistata kellasid.
Vaikne Laupäev
Jeesus suri evangeeliumite andmeil reede keskpäeva paiku. Sõbrad matsid ta kiiruga enne päikese loojangut lähedal asuvasse kaljuhauda. Järgneva öö, laupäevase päeva ja öö oli Jeesus surnuna hauas.
Ülestõusmispühad
Kristuse ülestõusmise püha peetakse pärast kevadist pööripäeva esimesel täiskuule järgneval pühapäeval ja seetõttu langeb 1. ülestõusmispüha erinevail aastail ajavahemikku 22. märtsist kuni 25. aprillini. See on kristlastele aasta suurim püha ja rõõmupäev, pühade püha (ld Festum festorum). Me tohime juubeldada ülistades Jumalat, et Jeesus on surnuist üles tõusnud, vabastanud inimesed patu ja surma võimusest. Nagu jõuludelgi, on kristlased kogunenud seda püha pidama juba laupäeval pärast päikese loojangut. Ülestõusmispühale on iseloomulik öine rohkemate piiblilugemiste ja palvetega valvamisteenistus – vigiilia ja sellega ühenduses suure paasaküünla süütamine, mis sümboliseerib ülestõusnud Kristuse võidukat valgust. Ülestõusmispühadel on sobilik öelda tervituseks: „Kristus on üles tõusnud!“ – vastuseks öeldakse: „Ta on tõesti üles tõusnud!“ Paastuaeg on lõppenud ja nüüd kaetakse ka rikkalik pühadelaud. Sellest ka rahvapärane nimi lihavõtted.
Valge pühapäev
Pühapäev pärast ülestõusmispüha on dominica in albis (ld ’valgete riiete pühapäev’). See nimi on tulnud esimeste sajandite traditsioonist, mil ülestõusmispüha öösel ristitud koguduseliikmed kandsid terve nädala oma valget ristimisrüüd ja riietusid seejärel uuesti oma argipäevastesse riietesse. Pühapäeva teine nimi Quasi modod geniti tuleb alguslaulu esimestest sõnadest, mis on samuti ilus tervitus vastristitutele: Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole (1Pt 2:2). Me meenutame ülestõusnud Jeesuse ilmumist kahtlevatele jüngritele ja ühineme Tooma tunnistusega: „Minu Issand ja minu Jumal!“ (Jh 20:28)
Ülestõusmise rõõmuaeg
Esimesest ülestõusmispühast kuni nelipühani on 50 päeva kestev rõõmuaeg, 40 päeva taevaminemispühani ja sealt 10 nelipühani – kokku 7 nädalat. Selle aja pühapäevadel on iseloomulikud ladinakeelsed nimed, mis tulevad alguslaulu esimestest sõnadest (nt jubilate, cantate).
Palvepühapäev
Pühapäeva enne taevaminemispüha ladinakeelne nimi on Rogate (’palvetage’). Me süveneme palvetamise tähendusse ja õpime meie suurelt eestpalvetajalt Kristuselt.
Emadepäev
Emadepäev ei ole kirikuaasta õndsuslooline püha, kuid emadus ja perekond on kristluses olulised väärtused. Nõukogude ajal, kui riiklikult tähistati vaid naistepäeva, peeti kogudustes emadepäeva ja mitmel pool kujunes see pühapäev kristliku kodu ja laste pühaks. Ka praegu lõpetavad paljud kogudused pühapäevakooli õppeaasta just emadepäeval.
Taevaminemispüha
40 päeva jooksul pärast ülestõusmist näitas Jeesus end jüngritele ja koguni mitmesajale oma järgijale. Siis nähti teda ihulikult taevasse tõusvat. Me pühitseme tema taevassevõtmist ja ülendamist taevasele troonile. Me ei saa näha Jeesust ihulikult – ta on taevas Isa juures. Kuigi me ei näe Jeesust, on ta Vaimu läbi meile kõigile lähedal, igal ajal ja igal pool.
Nelipühad
Nende pühadega tähistame Püha Vaimu läkitamist, esimeste kristlaste ristimist Jeruusalemmas ja kristliku kiriku sündimist (Ap 2). Nelipühad on 50. päeval pärast ülestõusmispüha ja paljudes keeltes tuleneb püha nimi ka kreekakeelsest sõnast pentekoste (’viiekümnes’). Eestikeelne nimi tuleb nähtavasti sellest, et neid pühi jätkus neljale päevale – 1., 2., 3. nelipüha ja suvine palvepäev. Lõuna-Eestis aga tuntaksegi seda suvistepühana.
Kolmainupüha
Esimene pühapäev pärast nelipüha on pühendatud pühale Kolmainsusele (lad Trinitatis). Kolmainsusõpetus püüab võtta kokku müsteeriumi, mida Piibel erinevates kohtades esitab: Jumal tegutseb maailmas kolmel viisil – ta on taevane Isa, Looja; ta on Jeesus Kristus, Jumala Poeg ja Päästja; ta on Püha Vaim, kelles ta tänagi meie keskel tegutseb ja meid pühitseb. Me ei suuda kunagi lõpuni seda müsteeriumi ära seletada ega mõista. Me jõuame Jumalale lähemale teda armastades ja austades, ülistades ja teenides.
Pühapäevad pärast nelipüha
Enamikel pühapäevadel nelipühadest kuni kirikuaasta lõpuni ei ole eraldi nime, vaid neid loendatakse nelipüha või kolmainupüha järgi. Numbrid erinevad vaid ühe võrra. Nelipüha järgi lugemisel on lisaks vanemale traditsioonile ka selgem sisuline põhjendus. Kristlik kirik sai alguse nelipühadest ja meiegi elame praegu selles nelipühadest alguse saanud Püha Vaimu tegutsemisajas.
Kirikuaasta kaks poolt
Kolm suurt õndsusloolist püha – jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad – koos nendega liituvate kirikupühadega mahuvad peaaegu kõik esimese poolaasta sisse. Seetõttu võib rääkida kirikuaasta pühadega poolest, mille keskmes on Jeesus, Jumala Poeg, kes sündis meie jaoks inimeseks, kannatas ristisurma meie eest. Teine, nö pühadeta pool on kiriku poolaasta, mil meenutame, mida Jeesus tegi, õpetas ja kuidas meie kristlastena (Kristus meie sees) peaksime elama.
Maarja külaskäigu päev, 31. mai
Me meenutame kahe lapseootel naise, Maarja ja Eliisabeti kohtumist. Eliisabet tundis Maarjat nähes oma kõhus peagi sündiva Ristija Johannese liigutamist ja see oli talle märgiks, et Maarjast saab tõesti tõotatud Messia ema. Varem tähistati Maarja külaskäiku 2. juulil, heinamaarjapäeval, kuid 20. sajandi kalendrireformiga toodi see jaanipäevaeelsele ajale. Aga juba enne seda kalendrireformi olid 31. mail 1917 Tartus kokku tulnud Maarjamaa luterlike koguduste esindajad, et panna alus iseseisvale Eesti luterlikule kirikule.
Jaanipäev, 24. juuni
Aasta valgemal ajal pühitseme Ristija Johannese sünnipäeva. Tema oli Messia tulekut kuulutanud prohvetite pika rea lõpetaja. Ta nimetas end ka maailma Päästja teevalmistajaks ja tunnistas, et Jeesus ongi see Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Oma lisanime sai ta selle järgi, et ristis inimesi Jordani jões. Jeesuse ja Johannese emad olid sugulased ja Johannes sündis pool aastat enne Jeesust (Lk 1:26,36). Seetõttu peamegi jaanipäeva keset suve, misjärel hakkavad päevad taas lühenema. Kuigi Johannes oli rahva hulgas väga populaarne, ütles ta Jeesuse ja enda kohta: tema peab kasvama, aga mina pean kahanema (Jh 3:30).
Peeterpaulipäev, 29. juuni
Kõigil apostlitel on oma mälestuspäev. Nagu päeva nimigi ütleb, on see päev pühendatud kahele suurele kristliku kiriku alussambale – apostlitele Peetrusele ja Paulusele. Mõlema tee Jeesuse juurde oli väga erinev. Peetrus oli Jeesuse kõige innukam järgija, sagedane jüngrite eeskõneleja, aga ka see, kes ülempreestri hoovis Jeesuse salgas. Paulus oli alguses äge kristlaste vastane ja vaenaja, kuid siis pöördus ja sai suurimaks paganate misjonäriks. Algkoguduses oli neil mõlemal erinevad ülesanded ja tööpõhimõtted. Kuid mõlemad surid märtritena keiser Nero ajal aastal 64 Roomas.
Apostlite pühapäev
6. pühapäeval pärast nelipüha on piiblilugemistes juttu Jeesuse jüngrite kutsumisest ja jüngrite ülesandest. Pühapäeva teema haakub laiemalt apostlitega ja kuna pühapäeva läheduses on ka peeterpaulipäev, siis nimetame seda apostlite pühapäevaks. Kristlik kirik on rajatud apostlite ja prohvetite alusele, selle vaimuliku templi nurgakiviks aga on Kristus ise (Ef 2:19-22). Meiegi ülesanne on olla elavateks kivideks selles hoones, tunnistades oma sõnade ja kogu eluga Kristust.
Issanda muutmise püha
Keset suve pimestavat ilu meenutame, kuidas kolm jüngrit said kõrgel mäel näha Jeesuse jumalikku kirikust ja kuulsid taevast häält: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!“ (Mt 17:1-8.) See oli Jeesuse elu pöördehetk, mil ta asus teekonnale Jeruusalemma, vastu oma ohvrisurmale. Muutmis- ehk kirgastamispüha on kristlikus kalendris 6. augustil, kuid luterlikus traditsioonis on seda tähistanud 8. pühapäeval pärast nelipüha.
Madlipäev, 22. juuli
Meenutame Jeesuse ülestõusmise esimest tunnistajat ja kuulutajat Maarja Magdaleenat (Jh 20:1-18). Evangeeliumides mainitakse teda Jeesuse saatjate ja õpilaste hulgas. Seetõttu võib teda koguni naisapostliks tituleerida.
Lauritsapäev, 10. august
Paavst Sixtus II ülemdiakon, Roomas aastal 258 märtrina surnud Laurentiuse mälestuspäev. Keiser nõudis temalt kiriku varanduste üleandmist. Laurentius peitis raamatud, muu vara aga müüs ja jagas raha vaestele. Siis tõi ta kõik need vaesed keisri ette, tunnistades: „Need ongi kiriku aarded – Kristuse vaesed.“ Selle tõe tunnistuse eest lasi keiser teda tulerestil surnuks küpsetada.
Rukkimaarjapäev, 15. august
Me tähistame Jeesuse ema Maarja surmapäeva ehk – traditsioonilise nimega – uinumise püha. Maarja sünnipäev on 8. septembril. Kuna me armastame Eestit nimetada ka Maarjamaaks, siis võiks just rukkimaarjapäev olla meile Maarjamaa päevaks, Läänemere äärse kristlike traditsioonidega väikese rahva pidupäevaks.
Mihklipäev, 29. september
Tähistame peaingel Miikaeli ja kõigi inglite püha. Me austame ingleid kui Jumala sõnumitoojaid ja teenijaid vaime, kes on läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste (Hb 1:14). Jeesus on toonud eeskujuks lapse usu ja hoiatab laste põlgamise eest, sest nende inglid taevas näevad alati Jumala palet (Mt 18:10). Seetõttu on kujunenud mihklipäevast ka laste püha ja pühapäevakoolide õppeaasta algus.
Lõikustänupüha
Paljudes maades peetakse lõikuse püha mihklipäevale järgneval pühapäeval. Eestis nihutati 20. sajandi alguses lõikustänupüha oktoobrikuu teisele pühapäevale. Põllumehed tänavad Jumalat lõikuse eest, kuid meie kõigi kohus on tänada igapäevase leiva, toidu ja joogi, ka oma töö ja selle viljade eest. Kogudus palvetab, et meiegi elus küpseksid head viljad – õiglus ja armastus.
Misjonipüha
Eestis on pikk traditsioon tähistada kogudustes üht pühapäeva misjonipühana, et teadvustada misjoni vajalikkust ja iga kristlase ülesannet tunnistada Kristusest. Misjonipühal palvetame misjonitöö ja misjonäride eest, kogume annetusi selle töö toetuseks. Juba kümmekond aastat on misjonipüha peetud oktoobri neljandal pühapäeval, sest selle päeva lähedusse jääb ka kahe Ida-Aafrikas tegutsenud misjonäri, 1896. aasta 20. oktoobril märtritena surnud eestlase Evald Julius Oviiri ja lätlase Karl Segebroki mälestuspäev.
Usupuhastuspüha, 31. oktoober
See on 16. sajandil alanud reformatsiooni aastapäev, mida paljudes maades peetakse Martin Lutheri 95 teesi avaldamise järgi 1517. aasta pühakutepäeva eel. Mõtleme sellele, mis innustas toonaseid evangeeliumi ja usu ehtsuse eest võitlejaid ning mis on täna meie usu keskmes. Usupuhastuspüha ei ole Halloweeni sünonüüm. See kommertslik kummitustepidu, mida püütakse angloameerikalikust kultuurist meile üle transportida, haakub sisult meie pühakute- ja hingedepäevaga (halloween tähendab pühakutepäeva eelõhtut). Kuid meie kultuuris on hingedepäev ja suhtumine surnutesse hoopis teine ja see ei sobi tembutamisega kokku.
Pühakutepäev, 1. november
Selle kõikide pühade (pühakute) päevaga võtame kokku kõik aasta jooksul tähistatud märtrite ja pühakute mälestuspäevad, tänades Jumalat nende tunnistuse ja kristliku eeskuju eest. Pühakute ja märtrite päeva tähistatakse mitte nende sündimise päeval, vaid surmapäeval. See on nende sihile jõudmise ja igatsuste täitumise rõõmus pidupäev. Paulus räägib kõigist Kristuse omadest kui pühadest ja Jumala kodakondsetest. (Ef 2:19)
Hingedepäev, 2. november
Pühakutepäevale järgneval päeval tähistame kõikide usus lahkunute mälestuspäeva. Luterlikus kirikus mälestati varem surnuid kirikuaasta viimasel pühapäeval, kuid 1990ndate algusest on hingedepäev muutunud populaarsemaks surnuaial käimise ja oma lahkunute meenutamise päevaks. Me ei oota hingedepäeval oma surnud esivanemaid koju käima, vaid palume, et nad võiksid puhata armastava ja õiglase Jumala hoolitsuse all. Nende haudadel küünlaid süüdates on meie lihtsaim palve: „Igavene rahu anna neile, Issand, ja igavene valgus paistku neile.“
Mardipäev, 10/11. november
Luterlikes Põhjamaades on kokku sulanud kahe Mardi tähtpäevad – populaarse pühaku, heategija, ohvitseri ja Tours’i piiskopi Martini mälestuspäev (surn. 11.11.397) ja meie usuisa Martin Lutheri sünnipäev (10.11.1483). Mardisandi kombed haakuvad püha Martini eluga, kes aitas vaeseid ja jagas oma sõdurimantli kerjusega. Kuid lapsed võivad rahuga edasi marti joosta 9. novembri õhtul, nagu siinmail sajandeid kombeks, sest järgmisel õhtul ei pruugi enam pererahvas kommidega oodata.
Valvamispühapäev
Kirikuaasta eelviimase pühapäeva teemaks on Jeesuse tagasituleku ootus. Me ei tea tema uue tuleku päeva ega tundi ja seetõttu on õige elada igal hetkel valvates – kaines ja lootusrikkas valmisolekus kohtuda meie Päästja ja Kohtumõistjaga (Mt 25:13).
Igavikupühapäev
Kirikuaasta viimast pühapäeva nimetatakse veel Kuningas Kristuse pühaks ja vana traditsiooni järgi ka surnute mälestuspühaks või surnutepühaks. Loetakse Jeesuse tähendamissõna rahvaste kohtust, kus Kristus, kõiksuse Issand ja kuningate Kuningas eraldab kõik rahvad nagu karjane eraldab sikud lammastest. Need, kes on osutunud õigeteks, lähevad igavesse ellu (Mt 25:31-46).
