„Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!” Lk 13:24
Tuhkapäevaga algab paastuaeg. Kas see toob meie eluviisidesse vähemalt ajutiselt mingigi muutuse? Kas võtame loobuda millestki, mis meid paelub ja meelitab, kuid pole oma olemuselt muud kui maine ja kaduvikku kiskuv hellitav nauding, tarbetu harjumus või meeleline liialdus? Muutuse võib meelelisest loobumise kõrval tuua vaimulike harjutuste lisamine oma ellu. Täiustagem paastuaegset päevaplaani täiendava palvehetke, lisapeatüki pühakirjalugemise või pisut heldema annetusega abivajajale. Kui püüame rohkem ja otsime oma eluviiside ning hoiakute muutmiseks sagedamini tuge palvest, Jumala sõnast ja Issanda Kristuse eeskujust, oleme paastuaega astumiseks õigesti valmistunud. Meie elu tasakaalupunkt nihkub teisale ning võime kogeda vahetult Kristuse ligiolu ja saada ihuliku paastumise ning vaimuliku küllastumise kaudu toidetud „igast sõnast, mis lähtub Jumala suust!“ (Mt 4:4)
Jeesus kutsub üles võitlema, et siseneda kitsast uksest „sest paljud, ma ütlen, püüavad minna, aga ei suuda!“ (Lk 13:24) Kerge ja turvaline on lasta ennast voolust kanda, sulanduda märkamatult massi ning õigustada oma tegusid või tegematajätmisi tänapäevaste tendentside või moodsate kommetega. Selline elu tähendab viibimist mugavustsoonis ning isiklikust vastutusest loobumist. Keegi teine määrab siis suuna, rütmi ja eesmärgid minu elus. Selline elu uinutab, nüristab ning sünnitab ükskõiksust, viib meid kaugemale Jeesusest, kes kutsub võitlema selle nimel, et saaksime liikuda peavoolust erinevalt, otsida kitsast rada ja sissepääsu kitsast uksest. Mäejutluses ütleb Jeesus: „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.“ (Mt 7:13—14)
Mida tähendab kitsa ukse kaudu sisenemine kristlasele üksikult? Mida Kristuse kirikule? Kas uksest sisselaskmist nõudes õigustame end sõnadega: „Me oleme sinu ees söönud ja joonud ja sina õpetasid meie tänavatel.“ (Lk 13:26) Parandagem meelt ja palvetagem lakkamata, et Issand ei vasta: „Ma ei tea, kust te olete tulnud, hoidke minust eemale, kõik ülekohtutegijad!“ (Mt 13:27)
Tuhkapäev on palvepäev, mil palume oma maa ja rahva pärast. Milline on tee, siht, uks või värav, mille suunas liigub Eesti riik ja rahvas? Paastukuu esimesel päeval peame valima tuhandetest selle ühe, kellele anda oma hääl valijana, kodanikuna. Kristlastena valimistel osaledes panustame tervemale ja paremale ühiskonnale. Elu meie ümber muutub ka siis, kui me ei keskendu niivõrd oma meele muutmisele, kuivõrd meeleparandusele, mille keskmes on Kristuse armastuse eeskuju. Sellisest meeleparandusest ei ole vaja paastuda!
Issand Jeesus Kristus, heida armu meie peale!
Õnnistussoovid palvepäevaks ja paastuaja alguseks,
+Urmas Viilma