Armsad sõbrad!
Kirjanik Viivi Luik on kolmekümne aasta eest avaldanud tänasessegi päeva sobituvad mõtted: „Kui jõuetu on vägivald lootuse ja naeru ees. /.../ Täiesti võimalik, et naer ja lootus on Ida-Euroopas veel harjumatud, sest vägivald sünnitab kättemaksuhimu ja kättemaksuhimulisele inimesele tundub vist kõige ebamoraalsemana Jumal, kes laseb oma päikesel paista ühtviisi nii umbrohu, pättide ja kurjategijate peale kui ka rooside, presidentide ja süütute sülelaste peale.“ [1]
Meenutan neid sõnu tänasel lipuheiskamisel, sest tahan tõmmata paralleeli üle maa lehviva riigi- ja rahvuslipu ning Jumala õnnistuse vahele. Inimene võib Jumala unustada või salata, kuid Jumal inimest mitte. Nõndasamuti lehvib sinimustvalge siin Pika Hermanni tipus kogu Eesti rahva jaoks, meie kõigi üle.
Võime olla kurvad või rõõmsad, pettunud või elevil, vihased või rahulolevad – ükskõik, kuidas end tunneme – sinimustvalge on ja jääb meid kõiki ühendavaks värvisidemeks. Seda lippu ei ole kunagi heisatud selleks, et nende värvide all kedagi vallutada või kellegi kallal vägivallatseda.
Eesti lipp on läbi ajaloo olnud lootuse sümbol, mis toob silmisse ärksa rõõmupilgu ja silmanurkadesse naerukurrud.
Kui Viivi Luik kolme kümnendi eest oletas, et lootus ja naer on meie mail veel harjumatud, siis täna see enam nõnda ei ole. Just lootus, just rõõm ja naer lubavad heisata selle lipu täna ühtviisi kogu rahva üle, kelle seas on nii presidendid kui süütud sülelapsed, kus samast pinnasest tärkab nii umbrohi kui roosid ning kus kõigil on vabadus olla sellised, nagu soovitakse; arvata või uskuda seda, mida süda tunneb.
Eestimaa ei ole lõhki kiilutud mustaks ja valgeks. Eesti on sinimustvalge!
Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen.
[1] Viivi Luik, Kui kaugel on Eesti (1992), kogumikust „Pildi ilu rikkumise paratamatus. Esseed ja artiklid“, 2017