26. novembril 1994. aastal, kaks kuud pärast „Estonia“ parvlaeva hukkumist sügistormis sama aasta 28. septembril, toimus laeva hukkumiskohal palve- ja õnnistamisjumalateenistus. Sellel jumalateenistusel õnnistas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit lillepärja, mis heideti lainetesse sümboolse märgina „Estonia“ hukkumispaiga pühitsemisest hauaks. Sellest ajast käsitatakse „Estonia“ laevavraki asukohta ja selle lähiümbrust merepõhjas hauapaigana, kus juba üle veerand sajandi lebab koos uppunud laevaga ka sadu reisijaid ja meeskonnaliikmeid. Selle matusepaiga hauarahu kaitseb 1995. aasta veebruaris sõlmitud riikidevaheline kokkulepe.
Ükski kokkulepe, mis keelab isegi karistuse ähvardusel parvlaev „Estonia“ hukkumispaigas hauarahu rikkumist, ei säästa kedagi kahtlustest ega anna vastuseid küsimustele, mis on jäänud vaevama hukkunute lähedasi, aga ka ümberkaudsete riikide avalikkust. Kuni me ei saa teha midagi konkreetset küsimustele vastuste leidmiseks, tuleb teadmatusega leppida. Seni on lohutanud paljusid veendumus, et teadmatus võib vahel anda suurema hingerahu kui kahtlused ja pooltõed. Küsimused siiski jäävad...
Kahekümne kuue aasta eest „Estonia“ hukkumispaigas peetud palvusel lausus peapiiskop Jaan Kiivit: „Iga kaotus, seda enam vapustav kaotus, sunnib meid esitama küsimust: Miks? Neid küsimusi tõuseb lõputu rida. Ja neile ei ole vastust. Minu jaoks aga seisab küsimuste lõputu rea üle veel suurem küsimus: Miks üldse midagi on? Miks üldse on maa ja meri, taevas ja loodus, ja meie – inimesed –, osa sellest kõigest? Miks on sünd ja surm? Miks elu? Miks meie? See saladus sunnib mind vaikima. Selle ees seisan ma aukartuse ja imestusega. Asjad ei ole minu käes ega juhtida. Nad ei ole inimeste käes, nagu arvasin.“
Eksistentsiaalsetele küsimustele vapustavate õnnetuste või katastroofide toimumise kohta saab anda vastuse läbi usu prisma. Kristlik usk kinnitab surma paratamatust, kuid kuulutab ka surma ja kannatuste kaduvust ning elu võitu. Meie usu põhisõnum seisneb surnust ülestõusmise ja igavese elu lootuses.
Uskudes elu võidusse surma üle, tuleb praktilistele ja mõistuspärastele küsimustele otsida vastuseid siiski vahendite abil ja võimalusi kasutades, mis on meie kätte teaduse ja tehnika arenedes antud. Tänapäevaseid tehnilisi seadmeid ja teadmisi kasutades ja „Estonia“ laevavraki juures uuringut korraldades püütaksegi täita teadmatuse lünka. Selleks on saavutatud uuringuteks ka riikidevaheline kokkulepe ja kirikute heakskiit.
Et austada „Estonia“ laevavrakiga merre maetute hauarahu, pidada kalliks kõigi lahkunute mälestust ja osutada lugupidamist nende viimse puhkepaiga vastu, on Eesti, Rootsi, Soome ja Läti kirikute juhid soovinud koostöös uurimist teostavate isikute ja institutsioonidega viia vahetult enne uuringute algust merel läbi mälestuspalvus. See palvus on armastusavaldus kõigile, kelle teekond jäi 28. septembril 1994 pooleli. Nad ei jõudnud kunagi kohale sinna, kuhu olid teel... Kuid me usume, et nad jõudsid koju – igavesse koju.
Palume lahkunud hingedele Jumala rahu ja igavest õndsust. Täname Loojat iga ellujäänu ja päästetu eest, kellele kingiti uus algus järgnevaks eluks. Palume uurimistöödele Jumala õnnistust ja õnnestumist, et võiksime kõik saada rahu südamesse ja hinge.