Viimased kuud ja nädalad on toonud vastuolulisi uudiseid, milles oma osa on olnud mängida lipul kui sümbolil.
Eesti vehklejad tõid Tokyo suveolümpialt mitu erineva läikega medalit. Mäletan, kuidas esimestel taasiseseisvumise järgsetel olümpiamängudel Barcelonas 1992. aastal otsisid silmad teleriekraanilt Eesti lipuvärve. Uskumatuna tundus näha Eesti trikoloori meie sportlaste nimede kõrval. Kui Erika Salumäe pjedestaali kõrgemale astmele astus ja kõlas Eesti hümn, oli meeleolu nii ülev, et isegi lipu tagurpidi heiskamine ei suutnud võidujoovastust rikkuda.
Vähem kui nädalapäevad tagasi saime uudistekanalitest ärevaid teateid, et Afganistanist evakueeruvad uue valitsemiskorra kartuses peaaegu kõikide riikide diplomaadid. Riikide saatkonnad suleti. Lipud langetati ja võeti kaasa.
Eestil ei olnud Afganistanis oma saatkonda. Kuid Eesti väekontingendi lahkumine Kabulist toimus juba paar kuud varem. Meiegi üksuse lahkumine toimus Eesti lipu piduliku langetamisega. Eesti lipu all teenis selles võõras, tolmuses ja kivises paigas 18 aasta jooksul üle paari tuhande kaitseväelase. Otepää kiriklas Jumala sõnaga pühitsetud sinimustvalge lipuga sümboliseeritud väärtuste ja vabaduste eest, võideldes langes Afganistanis üheksa Eesti kaitseväelast ja mitmed said vigastada.
Kaugel kodumaast, olgu Tokyos või Kabulis sümboliseerib lipp kõike seda, mis mahub mõistete kodu, perekond, isamaa ja vabadus alla. Sinimustvalge kangas tähistab ka meie soid ja rabasid, kõrgustikke ja põlde, metsi ja külasid, järvi ja jõgesid, kirikutorne ja majakaid, saari ja linnasüdameid, rääkimata laulu- ja tantsupidudest. Nõnda võib kõike, mida nimetame Eestimaaks, visualiseerida vaid kolme kõrvuti asetseva värvigatriibuga: sinise, musta ja valgega.
Igal hommikul Pika Hermanni tippu heisatav sinimustvalge kõneleb juba enam kui 30 aastat kõigile – Eestimaa elab ja hingab!
Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast, kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen.