Jutlus – 2Ms 33:14, 19
Issand vastas Moosesele: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.” (2Ms 33:14, 19)
Pühakirjas räägitakse mitmel puhul ajast. Kõige tuntum ja ilmselt tsiteeritum kirjakoht on Kogujalt, mis algab kuluma kippuva, samas ajatu tõdemusega, et „igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all“ (Kg 3:1) ning lõpeb tänasesse, Tartu rahu 100. aastapäeva hästi sobituva konstateeringuga, et „aeg on sõjal ja aeg on rahul“ (Kg 3:8). Jumalal aja peremehena on suveräänne positsioon – õigus ja vabadus – aega inimese ja ülejäänud loodu tarvis välja mõõta ja jagada. Ühel määratud hetkel saab aga millegi või kellegi aeg täis ja enam pole kasutada ei ainsatki aastat, kuud ega päeva. On vaid loetud sekundid, mis nullini kerivad.
Täna varahommikul, 100 aastat tagasi kell 00.45, lõppes Tartu rahulepingu allakirjutamisega Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel peetud Vabadussõda. Tõsi, relvad olid vaikinud juba pea kuu aega varem, 3. jaanuaril kell 10.30 hommikul. Rahuleping jõustus ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast, mis saabus alles 30. märtsil 1920. Rahulepingu tekstis oli jõustumise hetke kohta kirjutatud: „Rahuleping astub seaduslikku jõusse tema ratifitseerimise silmapilgust. Igal pool, kus käesolevas lepingus algtähtajana nimetatakse rahulepingu ratifitseerimise silmapilku, mõistetakse selle all aega, mil mõlemad lepinguosalised toimepandud ratifikatsioonist vastastikku teatavad.“
Silmapilk on ajaühik nii millegi toimumise hetke tähistamise, kui selle hetke kestvuse mõttes. Erinevate uuringute kohaselt peetakse silmapilgu ehk hetke ehk viivu kestvuseks kolme sajandiku pikkust ajavahemikku. Hoolimata Tartu rahulepingu allakirjutamise ja kehtima hakkamise silmapilgu pea märkamatust kestvusest, oli selle hetke ajalooline tähendus eesti rahva mineviku ja tuleviku seisukohast hindamatu. 2. veebruari 1920 ajalehes Postimees kirjutatakse: „Suur ajalooline silmapilk oli see, kus rahu Eesti ja Venemaa vahel alla kirjutati, küll kõige tähtsam silmapilk meie rahva seitsmesaja aastases vaevarikkas ajaloos.“
Täna räägime Tartu rahulepingu kestvuse sajast aastast, mis on omakorda vaid silmapilk aja pikas loos. Piiblis nimetatakse lausa 1000-aastast rahuriiki. Samas tõdetakse, et „Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev“ (2Pt 3:8).
Jumala poolt inimeste jaoks välja mõõdetav aeg ja jagatav arm on selles osas sarnased, et nende täpse mõõdu määrab Jumal ainult talle endale teadaolevate kriteeriumite alusel. See võib meile meeldida või mitte, kuid see teeb meid kõiki Jumala palge ees võrdseks. Lõpuks on aeg ikkagi suhteline ja Jumal mõõdab seda meile välja oma äranägemise jagu. Mõõtmatu ajatuse ehk igaviku kõrval on iga mõõdetav ajaühik – silmapilgu või kõigest 1000 aasta pikkune. See võib olla tähenduseta ja raisatud aeg, kui me seda aega tarvilikult kasutada ei mõista, sest aja ja hetke mõistliku kasutamise osas ei ole inimesed enam üksteisega võrdsed. Mõni oskab talle kingitud aega ainult viita, veeta või raisata, teine seevastu targasti ja arukalt kasutada.
Täna on meil põhjust olla tänulikud, et Eesti – Vene rahuläbirääkimiste Eesti-poolse delegatsiooni juhil, Tartu rahulepingu peaarhitektil, nagu teda austavalt nimetatud on, Jaan Poskal, oli lisaks kogemustele jumalikku tarkust talle kingitud aega ja hetke arukalt kasutada. Pikki kuid väldanud läbirääkimised tundusid venivat, mõlemal sõdival poolel valitses sõjaväsimus ja kurnatus, kuid kauplemine kestis. Nende tarkade ja diplomaatiliselt taktikaliste läbirääkimiste tulemuseks oli noore Eesti Vabariigi jaoks ülimalt soodsate lepingutingimuste kirjalik fikseerimine. Kõik see vajas aega, kuigi aeg hakkas tõepoolest mitmes tähenduses lõppema. Kas Jaan Poska seda ka ise sisimas tajus, ei oksa täna keegi öelda. Rahulepingu ratifitseerimisel Asutavas Kogus peetud kõnes ütles Jaan Poska ise: „Niipalju, kui meie seisukorda hinnata võime, ei olnud rahutegemine enamlastega ei ajaviitmine ega paberiraiskamine.“
Meie teame täna, et Jumala poolt Jaan Poskale välja mõõdetud aega oli lepingu allakirjutamise päevaks järele jäänud vaid pisut enam kui ühe kuu jagu. Jaan Poska suri kõigest 54-aastasena 7. märtsil 1920. Tartu rahuleping polnud sellel hetkel veel jõustunudki. Nõnda võime täna tänulikult tõdeda, et Jumal oli sajandi eest rahu saavutanud Eestimaale tõeliselt armuline – lõpuks võis rahvas kätte võidetud vabadust maitsma hakata!
„Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan“ (2Ms 33:19), ütleb Jumal Moosesele kogudusetelgis kõneledes. Keegi ei oska täna öelda, miks on Jumal meid rahvana lasknud ajaloo kestel nii palju ülekohut ja vägivalda kannatada, kuid samal ajal hoidnud meid kõige armsamate laste kombel nagu Moosese poolt Egiptuse orjusest kõrbe kaudu välja juhitud heebrealasigi, viies nad vabaduse ja oma riigini. Kuid kas armastava Isa käest saab üldse küsida, miks sa meid hoiad või armastad? Kas Jumalal on armu ja armastuse osutamiseks vaja põhjust? Kuidas on meie enda suhetega lähedaste, võõraste ja ligimesega? Kas meie armastus vajab vabandust või ettekäänet? Kui joondume Jumala armastuse kui eeskuju järgi, siis tuleb lihtsalt lähtuda Jumala omakasupüüdmatust otsusest inimesi armastada. Piiblist selgub, et Jumal on isegi korduvalt kahetsenud kõike seda halba, mida ta kavatses inimestele osaks saada lasta, ja muutnud oma meelt.
Meil on väga inimlik Jumal. Tore oleks uskuda, et eesti rahva sajandite pikkused kannatused võõraste rõhujate all panigi Jumala kahetsema. Selle tulemuseks olid ka meie väikesele rahvakillule soodsate silmapilkude kinkimine Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks 1918. aastal ja Tartu rahu sõlmimiseks 1920. aastal. Sarnaseid ülimalt haruldasi kingitud silmapilke oleme võinud aja loos oma maa ja rahva tuleviku tagamiseks noppida välja veel ja veel. Kindlasti oli üheks selliseks silmapilguks 1991. aastal iseseisvuse taastamine. Ehk isegi Eesti astumine Euroopa Liitu ja NATO-sse 2004. aasta kevadel? Loodan, et Jumalal pole need silmapilgud limiteeritud, nagu pole limiteeritud Jumala arm ja armastus. Peamine on, et me selle kingitud armu eest oskame tänada ning mõistame, et meie riiklik iseseisvus ei ole – paljude teistegi väikerahvaste karmi saatust silmas pidades – midagi enesestmõisetavat senikaua, kuni maailmas leidub riike, mida juhivad liidrid, kes ei pea kinni rahulepingus sõnastatud ja igaveseks ajaks, mitte kõigest silmapilguks kestma mõeldud lubadusest.
Sellistel puhkudel saame panna lootuse rahu Jumalale, kes veeuputuse järel Noale lubas: „Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö“ (1Ms 8:22). Oma lubaduse kinnituseks sõlmis Jumal ajaloo esimese rahulepingu, tinglikult Ararati mäe rahulepingu. Jumal ütles: „Ma teen teiega lepingu, et enam ei hävitata kõike liha uputusveega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma. Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see: ma panen pilvedesse oma vikerkaare“ (1Ms 9:11-13). Vikerkaar on kui pitsatijäljend Jumala ja inimese vahelisel igavesel rahulepingul.
Ka Tartu rahulepingule löödi alla kõigi osapoolte isiklikud pitsati jäljendid. See seletab, miks hoolimata eredast lambivalgusest, mida vajasid fotoreportaaži tarvis ajakirjanikud ja teised fotograafid, põles lepingu allkirjastamise laual meile kõikidelt fotodelt tuttavaks saanud silmatorkavalt ereda leegiga küünal. Nimelt meenutab ajalehe Postimees toimetuses töötanud Matthias Johann Eisen: „Ei lepitud ainult nime kirjutamisega, vaid süüdati küünlad põlema. Poska sulatas küünlal lakki ja vajutas laki sulatamise järele rahulepingul lakile veel pitsati peale. Teised tegid ta eeskuju järele“ (2.02.1930 Postimees).
Rahulepingu laual põlenud küünlast sai vaibakunstnik Anu Raua poolt mõne päeva eest esitletud Tartu rahule pühendatud vaiba üks kesksetest sümbolitest. See küünal juhatab meid sümboolselt tänase küünlapäevani ning kirikukalendris sellele kirikupühale märgitud juhtmõtteni: Kristus – Jumala kirkuse sära.
Küünlapäeva evangeeliumis kirjeldatakse Maarja külaskäiku 40 päeva vanuse Jeesusega Jeruusalemma templisse, kus neid ootas vaga jumalamees Siimeon. Kaua Jumala tõotuste täitumist igatsenud vana mees võttis Jeesuslapse sülle, kiitis Jumalat ja lausus: „Mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile“ (Lk 2:30-32).
Vaga Siimeoni poolt paganate valguseks nimetatud Jeesuse sündi ennustas ette juba prohvet Jesaja, kes kutsus teda muude tiitlite seas ka Rahuvürstiks (Js 9:5). Jeesus ise nimetas ennast aga maailma valguseks (Jh 8:12). Nõnda kohtuvad küünlapäeva sõnumis tähendusrikkalt – rahu ja valgus. Need kaks saavad ühendatud Jeesuses Kristuses inimkonnale saabunud igaveses õnnistuses. Seda õnnistust hindas kõrgelt ka Jaan Poska. Ta pidas Tartu rahu eest saadud kõige suuremaks tunnustuseks tänaval juhuslikult juurde astunud vanema naisterahva õnnistavat ristimärki koos sõnadega: „Te päästsite me pojad. Jumal õnnistagu teid selle eest!“
Õnnistagu meidki tänasel pidupäeval Rahuvürst ja Maailma Valgus Issand Kristus!
Aamen.