Peapiiskop Urmas Viilma[/caption]Jutlus – Jh 14:27-31a
„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.” Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib. Ma ei räägi enam teiega palju, sest maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle, vaid et maailm saaks aru, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud.” Jh 14:27-31a
[caption id="attachment_14468" align="alignright" width="300"] Peapiiskop Urmas Viilma[/caption]
Mis teeb meid Eestimaast kõneledes eriliselt hardaks? Küllap on see miski, mida on selgitada raske muude sõnadega kui isamaa-armastus, mis on ka osa vanemate austamise käsu täitmisest. Esivanemate hool, vaev, armastus, ka valatud märtriveri on praegustele põlvkondadele taganud iseseisvuse, rahu ja hea elu. Kes aga annab selle pärandi edasi meie lastele ja lastelastele, kui mitte meie ise, armastades Eestimaad samal kombel kui meie esivanemad seda tegid?
Eesti iseseisvuse väljakuulutamine pisut enam kui sajandi eest toimus ajalooliselt õiget hetke ära kasutades. Sarnane oli ka võit Landesveeri üle 1919. aasta 23. juunil. Selliseid hetki pakub Jumal läbi ajaloo üliharva ja vähestele. Sellistel hetkedel mõistavad need, kel on alandlik meel, et Taevas ise on ulatamas päästet – kingitust, mida on oodatud pikalt. Eestlaste iseseisvaks, pead kandvaks rahvaks sirgumisele kulus pikki sajandeid. Ometi jõudis see hetk kätte. Täna võime aja viivuks peatada, et möödunule tagasi vaadates tänulikud silmad ning südame taevasse pöörata ja Jumalat tänada mitme sellise hetke eest Eesti riikliku iseseisvuse loos, mida ära kasutades võisime end vabadusse murda. Nõnda on hoolimata koroonaviirusest tingitud rahutusest Eestimaal rahu.
Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis: “Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.” (Jh 14:27). See Jeesuse poolt nimetatud rahu ei ole aga lihtsalt üks hingetõmbepaus ärevate hetkede, pandeemia, sõdade ja vägivalla vahel. Sest selles maailmas ei ole kunagi olnud aega, kus kõikjal maailmas valitseks samaaegselt rahu. Kõikjal, kus elavad ja tegutsevad ekslikud ja patused inimesed, seal on ka eksimused ja vägivald ning puhkevad ka erinevatel põhjustel rahutused ja sõjad. Vahel on inimkonna ajalugu nimetatud ka sõdade ajalooks. See ei ole ajalugu, mis mulle meeldiks. Mulle meeldiks, et me räägiksime rahuaegade ajaloost! Veelgi rohkem meeldiks mulle, et oleme rahuaja ajaloo kirjutamist, vähemalt siin Eestimaal, juba alustanud.
Jeesuse pakutud rahu on rõõmus rahu usus ja veendumuses, et Temasse uskudes ja Tema kirikusse kuuludes säilitame rahu isegi maailma ärevuse ja rahutuse keskel, ka vägivalla ja sõdade keskel. Rahu on olnud vaja säilitada ka ajal, mil pidime kõigi turvalisuse ja tervise huvides sulguma kodudesse ja hoidma viirusnakkuse haiguse leviku ohus üksteisega distantsi. Inimene, kes loodab Jumala peale, suudab säilitada kaine meele ja saavutada hingerahu, vaatamata ka kõikidele ärevatele aegadele. Ka hetkedel, kui on vaja asuda kaitsma oma pere ja kodu, iseseisvust ja vabadust. Ta teab, et isegi kui tema füüsiline ihu kannatab, ei saa tema hingele juhtuda midagi halba. Loojale lootva inimese sisemist usku ei saa murda ja tema sisemist vabadust ei saa võtta keegi ka siis, kui ta on füüsiliselt ikestatud ja vaikima sunnitud. Seda on näidanud ka meie ajalugu.
Oma kodust ja lähedastest, kodumaast ja rahvast paneb meid hoolima ligimesearmastus. Armastus ei ole aga midagi, mida saab mõõta täpse mõõdupuuga. Enamasti on armastus enamat, kui mistahes normid määravad või seadused eeldavad. Nõnda ei piisa armastuse väljendamiseks ainult seaduste, reeglite ja normide korrakohasest täitmisest. Seda oskavad ka kõik need, kes tegelikult ei ole kogenud ega ka oska armastada, sest reeglite täitmine on lihtne, eeldades vaid teatud distsipliini ja õpitud oskusi. Armastust ei saa aga lihtsalt teadmispõhiselt õppida. See ei oleks armastus, vaid armastuse mängimine.
Et maailma muuta paremaks, ilusamaks, turvalisemaks, tuleb teha enamat, kui täita lihtsalt käske, reegleid, norme või seaduseid või õppida näitlema hoolimist. Õnnelikuks ei tee meid ju mitte ainult tehnilised elamisoskused ja üksteisega suhtlemiseks kehtestatud viisakusreeglite perfektne täitmine. Õnnelikud oleme siis, kui meist ka siiralt hoolitakse ja meid südamest armastatakse, ning kui me ka ise suudame ja oskame vastata samasuguse armastusega.
Me tähistame täna võidupüha, mille kohta Vabariigi Valitsuse 1934. aasta otsuses öeldakse, et see on: "eestlaste kõigi aegade võitude ja võitluste mälestuspäev, meenutamaks Lembitu päevil alanud lakkamatut võitlust eesti rahva olemasolu ja poliitilise vabaduse eest." Selle garandiks, et saakime võidupüha tähistada ikka ja jälle, korduvalt ja korduvalt, aasta-aastalt, kümnendik kümnendiku ja sajand sajandi järel, on ustavus üksteise, meie sõprade ja liitlaste ja kindlasti Looja vastu.
Jumal tõotas kõrbeteele suunduvale Moosesele: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.”(2Ms 33:14) Ka meie rahvas on ajaloo kestel läbitud kõrveteekonnal saanud omal nahal tunda seda, et Jumal on meid läbi raskuste saatnud ja juhtinud. Selle tulemiks – õnnistuse viljaks – on tänane rahu. Kas taipame aga ka seda, et ilma eesti rahva Paabeli vangipõlve ja kõrbekannatusteta ei mõistaks me hinnata kättevõidetud rahu ega vabadust? Kas me väärtustaksime näiteks Tartu rahu sama kõrgelt ka olukorras, kui see rahu poleks meie rahvale toonud esimese ja täieliku vabaduse esmalt kaheks aastakümneks ja iseseisvuse taastamise järel juba ligi kolmeks aastakümneks?
Paljude asjadega on nõnda, et neist ilma jäädes, neid lõplikult või ajutiselt kaotades, mõistame nende tõelist väärtust ja hinda. Kolm kuud koroonaviiruse haigusest tingitud rangete piirangute tingimustes elamist õpetas meid mõistma ja hindama väikeseid asju oma igapäevases elus. Osa neist piirangutest on jätnud jälje tänase võidupüha ja jaanilaupäeva korraldustessegi. Kas oleks keegi kunagi osanud arvata, et võidupüha paraad, mida pea veerand sajandit on juba erinevates Eestimaa linnades läbi viidud, võib ära jääda pandeemia tõttu? Eesti ettearvamatu ilm, nii talvel kui suvel, on seadnud küll teatud piiranguid iseseisvuspäeva paraadile kui ka laulupeo rongkäigule, kuid et suvine võidupüha paraad jääb toimumata viirusohu tõttu, oli ilmselt see, milleks polnud ette valmistatud keegi meist.
Omal sümboolsel kombel on paraadi ära jäämine siiski tunnistuseks meie südamerahust ja enesekindlusest, et meie kaitseväel, mida võimestavad meie liitlased, sealhulgas kaitseliitlased, on valmisolek ja meie rahval on kaitsetahe, mida ei pea kellelegi tingimata demonstreerima või paraadiga tõestama, kui eriolukord seda on takistanud. Iseseisvuse, sõltumatuse ja tegeliku kaitsevõime üheks ilusaks tulemiks on see, et meil on sisemine rahu ja kindlustunne, mis lubab meil olla need, kes me ka tegelikult oleme. Me oleme vabad!
Aamen.