Jutlus – Lk 2:20
“Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.” (Lk 2:10-11)
Võrreldes kõigi varasemate jõuluõhtutega Tallinna Jaani kirikus, on täna siin rahvast oluliselt vähem. See-eest, eeldan et teleriekraani ees on tänasel jumalateenistusel osalejaid rohkem kui varem. Teame, millisest see on tingitud – pisut enam kui aasta eest kaugel Hiinas alguse saanud koroonaviiruse haigus on tänaseks jõudnud kõikidele mandritele, isegi Antarktikasse. Viirus ei ole jätnud puutumata väga valusalt ka meid siin Läänemere äärses väikeses maanurgas.
Nõnda ei ole meid siin vähem mitte põhjusel, et kardaksime jõule või kardaksime viirust, vaid seetõttu, et kardame ohustada teisi meie ümber, ligimesi, kellest hoolime. Olen veendunud, et ka Jumal mõistab, miks päris mitu pingirida on täna Eestimaa kirikutes täitsa tühjad. Oluline on hoopis see, millise südamehoiakuga tervitavad kõik inimesed täna Jumala Poja sündi – olgu kirikus, kodus või kusagil mujal. Jeesus on kohal seal, kus teda on usus oodatud.
Ka esimesel jõuluööl Petlemmas olid vastsündinud Jeesuse esimesteks tervitajateks ainult tema vanemad Maarja ja Joosep. Pärast mitme päeva pikkust teekonda oma kodulinnast Naatsaretist Petlemma rännanud Joosep ja lapseootel Maarja leidsid lõpuks loomade varjualuses lapsele sündimiseks kõige turvalisema ja rahulikuma paiga. Seal, eemal rahvarohkusest ja kärast, jõululaps sündiski.
Seekordsed jõulud veedetakse paljudes kodudes esimeste jõulude eeskujul. See tähendab, et Jõululapse sündi tähistatakse kitsas pereringis. Keerulised ajad ei luba meil pühitseda jõule koos paljude sõprade ja tuttavatega. Kõigi jaoks on kõige turvalisem paik just kodu.
Jõulud on olnud eestlastele perepühad läbi aastakümnete. Kuid see on tähendanud paljude jaoks ka mitmeid külaskäike sugulaste ja sõprade juurde. Seetõttu võivad selle aasta jõulupühad tunduda mõne jaoks liiga tavalised. Võib-olla isegi igavad. Kuid Jumal suudab muuta ka tavalise imeliseks.
Mõeldes Maarja ja Joosepi peale, tõdeme, et Jeesus sündis väga lihtsas peres. Nende perekond ei olnud musterpere ei tollases ega tänases tähenduses. Jeesuse ema Maarja jäi lapseootele veel enne abiellumist. Nõnda kihlus Joosep Maarjaga, kes ei oodanud tema last. Küllap inimesed sosistasid, imestasid ja mõni mõistis ka hukka. Teame, et maailm ei ole muutunud ega sosistamised lakanud.
Aga Jumal valis endale sündimiseks välja just tavalise perekonna ja kodu. Jeesus, Maarja ja Joosep moodustasid Jumala tahtel Jumala enda tavalise perekonna. Lihtsast perekonnast sai aga Püha Perekond.
Kristus on valmis olema pereliikmeks igas perekonnas. Tingimuseks vaid, et selles peres valitseks usk jõuluööl inimesena sündinud Jumala Pojasse, Issandasse Kristusesse, ning armastus isekeskis.
Seda, et Jeesus sündis kõigi inimeste Päästjana, meenutab meile ka inglite jõuluöine sõnum karjastele: Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale.“ (Lk 2:10)
Jõululaps sünnib igal aastal kogu rahvale. Ta sünnib igasse peresse. Kuid ka igasse haiglasse, hooldekodusse ja lastekodusse. Ta sünnib igasse tuppa, palatisse ja kambrisse, kus jõuluimet ootab kasvõi üksainus üksik ja igatsev silmapaar. Jeesus teab, mida tähendab olla näljane ja janune, kodutu ja alasti, haige ja vangis, oodates pikisilmi, et keegi tuleb vaatama, et keegi ruttab appi.
Jeesus tuleb ise appi. Tuleb toeks ka kõigile neile, kes isegi jõuluõhtul peavad politseinike ja päästjatena, õdedena ja arstidena, mitmete teistegi ametite esindajatena seisma meie ja kõigi teiste elu, tervise ja turvatunde eest. Seepärast helisegu jõuluõhtu ja jõulupüha kirikukellad ristirahva tänuavaldusena kõigile neile, kes Kristuse eeskujul annavad praegu endast kõik, et ligimese tervis ja elu oleks hästi kaitstud ja hoitud.
Tänulikkust ei tohiks kunagi piirata. Eriti jõuluööl, mil Jumal kinkis meile oma Poja. Maskid, mida igapäevaselt enda ja ligimese kaitseks kandma peame, õpetavad meid pilguga kõnelema ja tänama. Eriti kaunilt kõlavad naeratavate silmadega lausutud tänusõnad. Ärgem hoidkem siis kokku südamest tulevate õnnistussoovidega, mida üle maskiserva saame silmadega üksteisele heldelt jagada. Isegi distantsilt.
Kellelegi rõõmu valmistamine, armastuse väljendamine, ei saa olla kunagi vale. Eriti kriisisituatsioonides. Mind liigutasid eriliselt eile hommikusel pressikonverentsil kõnelenud viroloog Irja Lutsari südamlikud sõnad: „Ma omalt poolt soovin teile väga ilusaid jõule. Aga minu väga isiklik, mitte teaduslik soovitus on, ärge oma perekonnaliikmeid jõulude ajal üksinda jätke. See on päris hirmus, kui te jätate vanaemad üksinda, või vanaisad. Tean omast kogemusest, et alati ei tea ette, missugused jõulud on viimased. Soovin, et te veedaksite jõulud oma lähedastega.“
Oleme jõule oodanud, samal ajal neid pisut ka peljanud. Me ei tea täna veel öelda, milline saab olema jõuluõhtuste avatud kirikute mõju nakatumisnäitajatele. Kuid armastus ja hoolimine kaalub üles kõik riskid. Jumala armastuse väljenduseks oli ka Jumala Jõululapsena inimeseks sündimine. Selle armastuse hind oli lõpuks ristisurm kõigi inimeste eest. Kuid see oli vajalik selleks, et me kõik, kes me Kristusesse usume, võiksime ühel päeval saada osa surnute ülestõusmisest ja igavesest elust.
Hirm, mis on alateadlikult saatnud meid terve lõppeva aasta, peab taanduma jõuluinglite rõõmsa sõnumi ees: “Ärge kartke! Sest vaata, /.../ teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.” (Lk 2:10-11) Hirm halvab inimese, rõõm, hoolimine, naeratused ja armastus vabastavad aga hirmust. Isegi siis, kui meie ees on teadmatus, ootame ikka ju kõige parema tuleviku saabumist. Nõnda oleme oodanud ka seekordseid jõule ja ootame eelolevat aastavahetust. Ootame, ja samas loodame oma usus Jumalale toetudes kõige paremat.
Armastatud lastekirjanik Heljo Mänd, kelle igavikuteele kutsumisest ja puhkama saatmisest siit Jaani kirikust on möödunud kõigest loetud päevad, on kirjutanud luuleread jõulude ootamisest.
Jõulud tasa-tasakesi
lähemale tulevad,
silmad läbi lumesaju
tulemisest ülevad.
Läbi lume tulukesed
võnguvad kui küünlakuma.
Lähemale, lähemale
jõuab Jõulujumal.
/.../
(Kogust “Jõulumets”, 2011)
Olgu selle Jõulujumala sünniime meie maale ja rahvale õnnistuseks algaval jõuluajal ja uuel Issanda aastal. Issanda hoidmist teile kõigile, ja teie armsatele!
Aamen.