Jutlus – Ap 17:24, 25

Kolmekümne  aasta  eest  valmis  Vigala  köstri  pojal,  helilooja  Veljo  Tormisel,  kooritsükkel

„Unustatud rahvad“.   Selle muusikateose aluseks on kuue läänemeresoome rahva, liivlaste, vadjalaste, isurite, ingerlaste, vepsalaste ja karjalaste runolaulud. Veljo Tormis on öelnud, et ta kirjutas selle suurteose ajal, mil need rahvad olid väljasuremise äärel, ja kuna mõnda nendest keeltest  kõnelesid  veel  vaid  üksikud  inimesed.  Need  rahvad  on  tänaseks  maailma  poolt unustatud.

 

Tähistame täna Eesti iseseisvuse 102. aastapäeva tänulikena, et eesti keelt ei ole pandud laulu sisse kaastundest, kuna meie rahvakild on maailma mälust kadumas või meie keel kustumas. Eestlased ei ole kogu oma karmi saatuse kiuste unustatud rahvas. Nõnda ei tähista me täna oma maa ja rahva ajalooks vormunud minevikku, vaid meie riigi rõõmsat olevikku, tehes samal ajal tuleviku-Eesti tarvis suuri plaane. Me loome Jumala abiga homset kõigile, kelle jaoks see soine- metsane tasane maalapp on koduks või peatuspaigaks lühemaks või pikemaks ajaks.

 

Üks tänastest piiblisalmidest ütleb: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees [...] – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik” (Ap 17:24, 25). Kui vaatame enese ümber, näeme rahvast – palju inimesi. Näeme kaasteelisi tänaval, tööpaigal ja koolis, kontserdisaalis ja ühistranspordis, laulupeol ja matkarajal, haigemajas ja ostukeskuses. Kas me näeme ikka kõiki? Või  on  meie  unustusest  pääsenud  rahva  seas  siiski  ka  neid,  kes  on  oma  kaaslaste  poolt unustatud? Nende elu või teod, väljanägemine või mõtted, vaated või veendumused –    olgu sünnipärased või teadlikult valitud –, on sellised, mis sunnivad teisi neist mööda astuma või mööda vaatama. Tean ise, mis tunne on, kui keegi, keda tegelikult hästi tead ja tunned, vaatab sinust lihtsalt läbi, sest oled tema jaoks nähtamatu. Olla nähtamatu teeb vahel rohkem haiget, kui see, kui olla märgatud, aga vihatud.

 

Kui palju on meie hulgas neid, kes on teiste jaoks nähtamatud? Ma ei mõtle siin ainult helkurita jalakäijaid, vaid neid, kelle vaated või veendumused, eluviisid või teod, mõtted või sõnad, minevik või olevik, väljanägemine või väljaütlemine ei sobi paljudele teistele, või pole hetkel lihtsalt moes. Mõtlen neid, kes ise, kelle teod ja panus on unustatud. Neid, kes on unustatud teiste poolt tahtlikult ja teadlikult, või lohakusest ja kogemata. Palju on neidki, kes on unustatud üksildusse – laste-, hoolde- ja vanadekodudesse. Isegi omaenda koju.

 

Eesti tunnustatud laululooja Arne Oit kirjutas aastate eest Juhan Saare sõnadele populaarse laulu

„Ma pean sind südamega kuulama“. Selles armastuslaulus on sõnad: „ma pean sind südamega kuulama, ma pean sind südamega vaatama, ma pean sind südamega suudlema, ma pean sind südamega embama“. Kuidas see täpselt käib, saab selgeks isegi nädala eest kinodesse jõudnud värskest täispikast joonisfilmist, mille aluseks olevas Eno Raua lastejutus saab tuksuva südame kaltsunukk Sipsik. Sipsiku südametukseid ja kõnet kuuleb küll koolieelikust Anu, kuid mitte tema  koolis  käiv  vend  Mart,  rääkimata  täiskasvanutest.  Anu  kuulas  oma  lemmiknukku südamega.

Kui kaltsunukk Sipsikul võib olla tuksuv süda, siis kas ka riigil võiks olla süda? Kas kirikul on süda? Meil inimestena, kes me moodustame riigi ja kiriku ju ometi on! Me ei ole kaltsunukud, nagu pole seda ka inimesed meie ümber. Peame siis ka käituma vastavalt. Meie ligimesearmastus ei saa olla välja mõõdetud ainult nende jaoks, keda on mugav ja turvaline armastada, sest  nad jagavad meiega samu veendumusi, meelsust ja  elustiili, või kõnelevad meiega sama keelt, valivad samu erakondi või käivad samas spordiklubis. Kui teistsugused ja teisitimõtlejad ei kuulu nende hulka, keda peaksime südamega vaatama ja kuulama, muutume ka ise nende jaoks, keda teadlikult ignoreerime, nähtamatuks. Siis saame kokku vaid sotsiaalmeedias, kuhu postitades oleme sisse toksinud sõna #nähtamatuinimene.

 

Õnneks jagub Jumalal silmi kõigi jaoks. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu (Hb 4:13), ütleb Pühakiri. Eesti Kirikute Nõukogu on käesolevale aastale andnud teema-aastana nime: Armastame  loodu(s)t.  Ühendatuna  nähakse  nii  loodust  kui  loodut.  Niisama  nähtavaks  kui muutub meie ümber keskkonnareostus ja prügi, millele tähelepanu suuname, peavad võrdselt pälvima meie positiivse tähelepanu ja armastuse kõik ühiskonna nähtamatud liikmed, alates igaühe esimesest südametuksest viimaseni. Me ei tohi silmi sulgeda ühegi inimese ees, olgu ta emaihus või surivoodil. Kuigi just need on paigad, kus inimene kipub olema kõige rohkem üksi, kõige rohkem nähtamatu.

 

Olevik kuulub meile, tulevik aga meie lastele ja lastelastele – nõnda kõlab sageli täiskasvanute jutt. Tegelikult ei saa me reserveerida olevikku ainult endale – täiskasvanuile. Olevik kuulub samavõrra tänastele lastele ja noortele. Ka meie uue põlvkonna Kerstid, Jürid, Hennud, Mardid, Helir-Valdorid, Kajad, Indrekud ja isegi Urmased rõõmustavad või muretsevad tänase Eesti pärast ühtviisi meiega. Küsisin Tallinna Toomkooli kaheksandikelt ja üheksandikelt, mille eest on põhjust olla tänases Eestis tänulik? Mis neid enim rõõmustab? Mis neid kurvastab? Ütlesin, et need vastused saavad osaks minu tänasest jutlusest. Sain hulga vastuseid, mis kinnitavad noorte tõsist suhtumist Eesti ja ka maailma käekäiku. Siin mõned 14-16-aastaste noorte vastustest:

 

Olen alati tundnud ennast Eesti ühiskonnas armastatuna. Kuigi me ei tea tänaval vastutulijaid isiklikult, on meil ühine ajalugu ja ühised eredad mälestused, nt laulupidu või vanaema juures maal olemine.

 

Olen tänulik, et mulle on antud sõnaõigus ja et kõik võivad uskuda ja arvata asjadest seda, mis nende arvates õige on.

 

Tihti unustan ma ka ära, kui suur privileeg on pere ja kodu, kuna paljudel ei ole seda võimalust, et minna peale kooli koju, kus ootab armas pere ja soe toit.

 

Olen õnnelik meie iseseisvuse ja läbielamiste üle.

 

Ma teeksin nii, et ükski pensionär ei tunneks ennast üksildasena. Olen tänulik lapse lootust täis naeru eest, mis kajab üle bussi.

Ma olen tänulik, et Eestis on nii hea haridus, väga puhas kraanivesi ja Tallinnas tasuta ühistransport.

 

Maailmas võiks olla rohkem prügikaste.

 

Te panite trammi WiFi, mis töötab veidralt. Aga keegi näeb selleks vaeva – see on armas.