“Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim. Tema õndsus on Issanda kartuses. Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi, vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses.” (Js 11:1–4)
Armsad jõulupüha kirikulised siin Tallinna toomkirikus ja ka kõik teised, kes jõulukirikust teleülekande kaudu osa saavad. Soovin teile kõigile, armsad Maarjamaa lapsed nii kodumaal kui ka mujal üle maailma, õnnistatud Kristuse sündimise püha!
Selle maja ees, milles me oma perega praegu elame on suur ja pehkinud känd. See puu on olnud enne maha saagimist nii vana ja võimas, et isegi asfaldiga kaetud kõnnitee serv on kännu kohalt murenenud ja kõnnitee palju kitsam kui mujal meie tänaval. Känd, mis puu kõrvaldamisest aastate eest järele jäi, jäeti mahasaagijate poolt ilmastiku meelevalda, et ajapikku nõnda seda mädandada ja lõpuks sellest lahti saada.
Tänaseks sirgub selle kännu ühest servast juba umbes 7–8-aastane noor sihvakas kask. Känd ei ole ikka veel nii pehkinud, et seda saaks kerge vaevaga kõrvaldada ja keerulisemaks muudab selle kännu eemaldamise ka noor puu, mis selle asemel nüüd kõrgub.
Millest kõneleb meile ühe puu känd? Küllap sellest, et siin on kunagi olnud elu, siin on kunagi kõrgunud võimas puu. Selle puu elu pikkuse saame kännult aastaringe kokku lugedes välja arvutada, kuid ikkagi kõneleme me sellest puust minevikus. Kui näeme vaid kändu, annab see tunnistust puu eluperioodi lõpust. Mis siis iganes selle lõpu põhjustas – vanus, haigus või mõni kahjustus. Ühest värskest kännust möödudes ei mõtle me enamasti, et see puu elab endiselt. Et sel on juured, mis on tugevad ja sügaval. Selline puu võib kasvatada kännust uue võrse ning sirguda kõrgeks ja võimsaks.
Tänase jõulupüha jutluse aluseks olev tekst Vana Testamendi prohvet Jesaja raamatust kõneleb meile just sellisest võrsest: “Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja.” (Js 11:1)
Prohvet Jesaja, kes selle teksti kirjutas, kuulutas enam kui 700 aastat enne Kristuse sündi võrsest, mis sirgub Iisai kännust. Iisai oli Iisraeli rahava esimese kuninga Taaveti isa nimi. Iisai kännust sirguva võrse võrdpilt oli prohveteering Messia, kreeka keeles Kristuse sünnist. Kristus pidi prohveti ennustuse kohaselt taastama sellesama kuningriigi, mille rajas Iisai noorim poeg Taavet ja mis Jesaja ajal oli kaotatud.
Sellest kuulutusest möödus ligi kaheksa sajandit ja Jumal täitis oma lubaduse, saates oma Poja jõululapsena inimeste keskele.
Jeesuse sünd oli uus algus. Piiblis on see hetk tähistatud Uue Testamendi, vana tõlke kohaselt, Uue Lepingu algusega. Kristlaseid, kes usuvad Jeesusesse kui Issandasse Kristusesse nimetataksegi uue lepingu rahvaks. Aga see uus leping põhineb vanal lepingul, vanal testamendil, vana kännu sügavatel juurtel. Võime seda nimetada ka pärandiks, traditsiooniks, väärtusvundamendiks.
Kui Jesaja kõneles Iisai kännust ja juurtest, siis jõuluööl kuulutasid inglid taevalaotusest Petlemma karjastele sedasama, mida Jesaja oli kaheksa sajandi eest ennustanud: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.” (Lk 2:10–11).
Iisai, kuningas Taaveti isana oli ka Maarja esiisa. Nõnda olid Iisai ja Taavet ka Jeesuse esivanemad. Pime Bartimeus, kes nägi südame silmadega, kutsus Jeesust kord Taaveti Pojaks (Mk 10:47jj) Jeesus oli võrse, oli uus algus. Ta oli uus elu kõigile, kes Temasse uskuma hakkasid ja Teda järgisid. On ka senini! Jesaja ennustas Tema kohta: Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim. Tema õndsus on Issanda kartuses. (Js 11:2–3)
Lõppev aasta on Eestis olnud Maarjamaa juubeliaasta. Meie asualade nimetamisest ja pühitsemisest Neitsi Maarjale möödus 800 aastat. See on sama pikk ajavahemik, kui kulus prohvet Jesaja kuulutusest Jeesuse sünnini.
Mida see meile võiks öelda? Seda, et kaheksa sajandit kristlikke juuri on endiselt tugevad ja asuvad sügaval, isegi kui pealpool maapinda võib näha ainult kändu. Me oleme taastanud Eesti riigi järjepidevuse alusel uue võrsena vanal kännul ja selle all asuvatel sügavatel rahvuslikel juurtel. Me oleme rahvana tulnud läbi mitmetest kannatustest, kaotustest ja ülekohtust, kuid ikka end värske võrsena uuesti sirutanud taeva poole. Meie riigi ja rahva võsu on elujõuline ja võimas, sirutades laiali oma oksi ja ringutades Päikese poole. Aga elumahl, mis meie puule elu annab tuleb sügavatest kristlikest juurtest ja pinnasest, millest me maa ja rahvana jõudu ammutame. Me ei saa seda unustada ega maha salata!
Jõuluevangeeliumis, mida eile kõikides kirikutes ette loeti, räägitakse karjastest, kes ruttasid inglitelt saadud sõnumiga Petlemma lauta sõime juurde, kus Püha perekond, Jeesus, Maarja ja Joosep koos olid. Evangelist Luukas kirjutab, et siis: “Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.” (Lk 2:19)
Meie ei saa unustada samuti seda, kes me oleme ja kust me tuleme. Anna Haava on luuletanud: “Me oleme Põhjamaa lapsed” ja need luulesõnad on jõudnud mitme kauni laulu sisse, kus need puudutavad meie südant ja liigutavad meeli. Kuid täna, mõeldes selle peale, kuidas eestlased on sadade ja tuhandete kaupa pillutatud laiali üle kogu maailma ka paljudesse sellistesse paikadesse, kuhu Põhjamaine hingus kunagi ei ulatu, kõlavad veelgi ajakohasemalt Hendrik Visnapuu luulesõnad: “Me oleme Maarjamaa oksad”.
Mulle tundub, et meid eestlastena ühendab üle maailma kõige paremini maarjamaine identiteet. See pärand, need juured, mis meist on läbi aastatuhandete ja -sadade vorminud iseteadliku, omajagu jonnaka, aga ka kange rahva. Aga, kui see karm ja kange sugu avab oma südame ja hinge, leidub seal palju soojust ja hoolivust. Seal on kindel koht ka usul, lootusel ja armastusel; õiglusel ning tarkusel, kindlameelsusel ja mõõdukusel.
Need on kõik voorused, mille kehastuseks ja eeskujuks oli oma elu ja õpetusega jõuluööl sündinud Jeesuslaps Issand Kristus. Tema, kelle kohta Jesaja tänases kirjakohas ütleb: “Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi, vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses” (Js 11:3–4).
Jõululaps võib teha imet ka igaühe meie juures, muutes meie elu, seeläbi ka meie lähedasi nõnda, et ka meie enam ei otsustaks enese ümber toimuva üle ja ka teiste inimeste üle vaid selle alusel, mida näeme või kuuleme, mida meile tahetakse näidata, kuulutada või kõrva sosistada. Õigeid otsuseid saab palju kindlamalt langetada siis ja õiget elu elada seejärel, kui hakkame otsustama enam Kristusesse uskuva südamega. “Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad” (Jh 20:29), ütleb Jeesus.
See tähendab, et sirutuda tuleb valguse poole. Just nõnda, nagu üks noor puu sirutab oma oksad ikka kõrgemale ja kõrgemale sinna, kus on Päike. Kuid iga valgus pole nähtav palja silmaga. Mõnda valgust tuleb vaadata ususilmadega.
Jõululaps Jeesus on enese kohta ütelnud: "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." (Jh 8:12) Sirutugem Maarjamaa okstena just maailma Valguse poole. Ärge varjutage üksteise eest valgust, ärge peitke ennast ka ise valguse eest, sest valguses on elu ja maailma Valguses on igavene elu.
Üks putukateadlane jutustas kord, kuidas öises džunglis putukaid püütakse. Selleks laotatakse puude vahele valge lina, millest lastakse läbi eredat valgust. Imetlusväärne on, kuidas selle valguse peale kogunevad ühe lina peale kokku kõige erinevamate putukaliikide esindajad, ka need, kes muidu omavahel üksteisele vaenlaseks või kõhutäieks on. Valgus on neile kõigile ühiseks eesmärgiks, püüdluseks ja kosutajaks, mille nimel unustatakse ka vaenlased.
Samasugust käitumist on märgatud põuasel aastaajal savannides joogikohtade juures. Sel hetkel, kui kõik loomad nii rohusööjad kui kiskjad sirutuvad janustena ühe ja sama allika vee järele, ei olda üksteisele vaenulikud. Janustena ollakse võrdsed! Põhjamaa lastena oleme valguse poole püüeldes võrdsed. Jeesuse sõime äärde jõudes olid üksteisega võrdsed nii inglid, kuningad kui karjased. Armastus muudab meid võrdseks!
Ma soovin, et Jeesus Kristus, kelle sünnipäeva täna tähistame võiks olla meile valguseks, kelle järgimise nimel oleme valmis endas maha suruma pimedad mõtted ja esile tõstma tingimusteta armastuse.
Jõulurahu algab hetkest, kui pöörame pilgu endalt ligimesele ja ligimeselt Jumalale. Jõululapse sõim on seal, kus on armastus! Ja nii nagu jõuluöises Petlemmas oli selleks kohaks loomalaut, on see täna igas sellises kojas, tares, korteris või eramus, kus on valitsemas usk, lootus ja armastus. Neist suurimana armastus!
Aamen.