“Tema ette kogutakse kõik rahvad ja Ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.” (Mt 25:32)
Kirikuaastat lõpetades on tavaks ikka teha väike kokkuvõte möödunust. Võime seljataha jäänud ajale ja sündmustele anda hinnangu lahterdades ka möödunud meeldejäävaid hetki, sündmusi, päevi, ettevõtmisi õnnestunuteks või ebaõnnestunuteks, kauniteks või inetuteks, rõõmsateks või kurbadeks. Loendit võib jätkata veel pikalt mõeldes võtmes “sikud ja lambad”.
Mööduv aasta on ühiskonnale tervikuna oma ärevusnivooga, oma stressitasemega olnud selgelt erakordne. Minu hinnangul on olnud tegemist lausa vastuoluliselt erakordse ajaga. Paljud sündmused, mis meie seljataha viimase aasta jooksul on jäänud, on tekitanud juurde mitte rahu, vaid rahutust ja seda väga erinevates eluvaldkondades ja ühiskonnasektorites. Alates julgeoleku ja turvalisuse küsimustest nii riiklikul kui Euroopa tasandil, lõpetades ebastabiilsusega, millele me alles vastu läheme seoses pagulasküsimusega ja kõige sellega kaasnevaga.
Sõda ja terroriaktid meie koduukse vahetus naabruses ei luba kuidagi südamel rahulikult tuksuda, vaid sunnib ärevalt valvele kõige suhtes, mis meie ümber toimub.
Samal ajal ei ole see, millega silmitsi seisame midagi uut siin päikese all. Ajalugu on täis rahutusi, sõdu, vägivallaakte ja sellest tingutud rahvaste rände- ja ümberasumisperioode. Iga sõda saab aga kord otsa ja igale rahutusele järgneb rahuaeg.
Kõige selle juures on tavainimene teinud jätkuvalt oma igapäevast tööd, elanud oma elu, kasvatanud lapsi, teinud seda, mis on tema kohus. Elu läheb edasi nii rõõmu- kui mureaegadel, sest pole kaotatud lootust paremasse ja helgemasse tulevikku.
Kirikuaasta viimase pühapäeva ja järgneva nädala sisu on kantud sarnasest meelsusest. Tänagi kuuldud kirjakohad kõnelevad meile asjadest, mis on meid kohutavad – viimne kohus, aegade lõpp, inimese surm. Kuid need teemad viivad meid ühe kindla eesmärgi suunas, meie kõigi mõtted koonduvad Kristusele, kes on kõige lõpuks ja kõige alguseks.
Mõeldes kõige peale, mis meie ümber toimub ajalikus maailmas, võiks peagi tabada meid stereotüüpne novembrikuine depressioonihoog koos sellest tingitud mustade mõtete ja lootusetusega. Kuid, kandes südames veendunud usku Kristuse lunastustöösse ja lootust Jumala igavesse armastusse, ei saa me kristlastena lüüa käega, loobuda, ahastada või alla anda.
Martin Lutheri kuulsaim ja kulumiseni tsiteeritud sõnum õunapuust, mille ta istutaks isegi siis, kui teaks, et homme saabub viimne päev, on tabav kirjeldus kristlaste lootusest Jumala vastu ning ka kinnitus kristlaste kuulekusest ja ustavusest oma missiooni täitmisel. Meie asi on jätkata Kristuse misjonikäsu täitmist ja evangeeliumi kuulutamist kuni aegade lõpuni.
Neid mõtted jagasin ka nädala eest Tartu Ülikoolis peetud ettekandes, kus muuhulgas ütlesin: “Evangeelium tähendab head sõnumit ja head kuulutust mitte nõnda, et seda peaks olema meeldiv kuulata ja see peaks kohale tooma massid, vaid Jeesuse evangeelium on hea sõnum selle tõttu, et see juhib inimesed Jumala juurde.”
Meie, kes me vastutame misjonikäsu täitmise eest, peame mõistma, et see, kes Issanda päeval arvatakse sikkude, kes lammaste hulka sõltub omajagu ka meist. Kui keegi jõuab hukatusse määratute hulka minu tegemata töö ja täitmata ülesande tõttu, pean andma sellest aru viimsel päeval Taevase Karjase ja Kohtuniku aujärje ees seistes. See puudutab meid kõiki, kes me oleme Kristuse jüngriteks kutsutud. See puudutab kogu meie kiriku tööd.
Misjonitöö ja diakooniatöö, millel peatume ka tänasel Kirikukogu istungjärgul, on kaks kiriku teenimisvaldkonda, milles seisneb kiriku ülesanne. See tähendab ligimese teenimist, arvestades nii tema hinge kui ka tema ihu vajadustega.
Lihtne on olla kaasaegses maailmas edukas, kui pakkuda seda, mida inimesed ootavad ja tahavad. Kiriku ülesanne ei ole aga mitte juhinduda ainult inimeste tahtest ja soovidest, vaid Jumala tahtest ja käsust. See võib tähendada vahel ka inimestele või ühiskonna enamusele mittemeeldiva sõnumi kuulutamist. See toimub eesmärgiga, et inimesed muutuksid ja pööraksid palge Jumala poole. Samal ajal peab kirik hoiduma oma sõnumi või selle edastamise kaasajastamisel selja pööramisest Jumalale, soovides täita inimeste tahtmist või lahutades nende meelt.
Jagan siin teiega veel oma eelmise nädala Tartu Ülikooli aulas peetud konverentsi ettekande mõtteid: “Kirik ei tohi olla inimestest möödarääkija ega ka inimeste eksitaja ainult meeldiva ja kõrvapaitava sõnumiga. Selleks peame analüüsima oma tegevust, oma toiminguid, hindama keskkonda ja ruumi, kus oleme harjunud evangeeliumi kuulutama, tulema kantslist alla rahva hulka, minema sinna, kus nad viibivad ja ilustamata kuulutama ristilöödud ja ülestõusnud Kristust Peetruse kombel nelipüha Vaimu toel.
Mööda räägime kirikuna inimestest siis, kui püüame evangeeliumi kuulutada tühjades külades seisvate tühjade kirikute võlvide all Jumalale üksi. Meie väljakutse Eestis pole mitte tühjenevate külade tühjaks jäävad kirikud, vaid tihedasti asustatud, kuid ilma kirikuteta linnaosad, kasvava elanikonnaga eeslinnad, ka rahvarohkete omavalitsuste kuldsed ringid ümber suurlinnade.
Kui tühjas külas olevasse kirikusse keegi ei tule, pole see probleem, sest inimesi lihtsalt pole. Probleem on see, kui küla- või linnatänav on pühapäeval rahvarohke, kuid sellel tänaval, selles külas või linnaosas pole kirikut. Probleem on ka siis, kui kirik on endiselt tühi ja naabruses olev kaubanduskeskus kihab külastajatest. See on ka meie kiriku väljakutse ja misjonipõld”
Kirikuaasta viimasel nädalal võime tõdeda, et kiriku ülesanne on kesta aegade lõpuni, et tervitada siis taastulevat Kuningas Kristust! See tähendab, et me ei saa nõrkeda, anda alla või loobuda, vaid peame Kristuse naasmise tõotusele toetudes olema püsivad, südikad ja ustavad Jumala ja ligimese teenimisel.
Kandkem lootust ja usaldust oma Issanda Kristuse jüngritena ka keerulistel aegadel, teades, et meie ajad pole kindlasti võrreldavad sellega, millistes tingimustes Kristuse kirik algristikoguduse päevil oma kasvu ja ülemaailmset levikut alustas. Soovin õnnistust algavale Kirikukogu istungjärgule ja peagi algavale uuele kirikuaastale!
Aamen.