“Tema ette kogutakse kõik rahvad ja Ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.” (Mt 25:32)
Kirikuaastat lõpetades on tavaks ikka teha väike kokkuvõte möödunust. Võime seljataha jäänud ajale ja sündmustele anda hinnangu lahterdades ka möödunud meeldejäävaid hetki, sündmusi, päevi, ettevõtmisi õnnestunuteks või ebaõnnestunuteks, kauniteks või inetuteks, rõõmsateks või kurbadeks. Loendit võib jätkata veel pikalt.
Usun, et kõik meie seast võivad nõustuda sellega, et mööduv aasta on oma ärevusnivooga, oma stressitasemega olnud selgelt erakordne. Minu hinnangul on olnud tegemist lausa vastuoluliselt erakordse ajaga. Paljud sündmused, mis meie seljataha viimase aasta jooksul on jäänud, on tekitanud juurde mitte rahu, vaid rahutust ja seda väga erinevates eluvaldkondades ja ühiskonnasektorites. Alates julgeoleku ja turvalisuse küsimustest nii riiklikul kui Euroopa tasandil, lõpetades ebastabiilsusega, millele me alles vastu läheme seoses pagulasküsimusega ja kõige sellega kaasnevaga.
Sõda ja terroriaktid meie koduukse vahetus naabruses ei luba kuidagi südamel rahulikult tuksuda, vaid sunnib ärevalt valvele kõige suhtes, mis meie ümber toimub.
Samal ajal ei ole see, millega silmitsi seisame midagi uut siin päikese all. Ajalugu on täis rahutusi, sõdu, vägivallaakte ja sellest tingutud rahvaste rände- ja ümberasumisperioode. Iga sõda saab aga kord otsa ja igale rahutusele järgneb rahuaeg.
Kõige selle juures on tavainimene teinud jätkuvalt oma igapäevast tööd, elanud oma elu, kasvatanud lapsi, teinud seda, mis on tema kohus. Elu läheb edasi nii rõõmu- kui mureaegadel, sest pole kaotatud lootust paremasse ja helgemasse tulevikku.
Tänase, kirikuaasta viimase pühapäeva – igavikupühapäeva sisu on kantud sarnasest meelsusest. Pühapäeva kirjakohad kõnelevad küll asjadest, mis on meid kohutavad – viimne kohus, aegade lõpp, inimese surm, on need teemad siiski viimas meid ühe kindla eesmärgi suunas. Meie kõigi mõtted koonduvad Kristusele, kes on kõige lõpuks ja kõige alguseks.
Seepärast on tänase pühapäeva nimetuski viitav nii inimelu ja kogu maailma kaduvusele, kandes igavikupühapäeva nime. Pühapäeva teine nimetus meie kirikukalendris on aga palju lootusrikkam – Kuningas Kristuse püha. Ühelt poolt viide maise elu ajalikkusele, teiselt poolt tunnistus igavikust ja Kristusest kui aja ja igaviku kuningast.
Meie, kes me täna siia Mustamäe koguduse kotta oleme kogunenud, oleme siin samuti mitmel põhjusel. Me koguneme siia kui Kristuse ihu liikmed oma igapühapäevasele jumalateenistusele saama osa sõna ja sakramendi õnnistusest, hingates ka kirikuaasta rütmis ja mõeldes täna omaenda elu ajalikkuse ja ehk ka oma lahkunud lähedaste peale. Teisalt, oleme siin, et tähistada rõõmu ja tänutundega Mustamäe koguduse 5. aastapäeva.
Mõeldes kõige selle peale, mis meie ümber toimub siin ajalikus maailmas võiks peagi seista silmitsi depressioonist tingitud mustade mõtete ja lootusetusega. Kuid, kandes südames veendunud usku Kristuse lunastustöösse ja lootust Jumala igavesse armastusse, ei saa me kristlastena lüüa käega, loobuda, ahastada või alla anda. Martin Lutheri üks kuulsaim ja paljutsiteeritud sõnum kõneleb õunapuust, mille ta istutaks isegi siis, kui teaks, et homme saabub viimne päev.
See on tabav kirjeldus kristlaste lootusest Jumala vastu, aga ka kinnitus kristlaste kuulekusest ja ustavusest oma missiooni täitmisel. Meie asi on jätkata Kristuse misjonikäsu “minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad” täitmist ja evangeeliumi kuulutamist kuni aegade lõpuni.
Evangeelium tähendab head sõnumit ja head kuulutust mitte nõnda, et seda peaks olema meeldiv kuulata ja see peaks kohale tooma massid, vaid Jeesuse evangeelium on hea sõnum selle tõttu, et see juhib inimesed Tema kaudu Isa juurde. Evangeelium peab juhtima inimesed Jumala juurde. Meie, kes me vastutame misjonikäsu täitmise eest peame mõistma, et see, kes Issanda päeval arvatakse sikkude, kes lammaste hulka sõltub palju ka meist. Kui keegi jõuab hukatusse määratute hulka minu tegemata töö ja täitmata ülesande tõttu, pean andma sellest aru viimsel päeval Taevase Karjase ja Kohtuniku aujärje ees seistes.
See puudutab meid kõiki, kes me oleme Kristuse jüngriteks kutsutud. See puudutab kogu meie kirikutööd, kuid kitsamalt ka Mustamäe koguduse tööd ja tegevust.
Mul on siiras heameel, et teie koguduse algus on olnud paljutõotav ja paljulubav. Misjonitöö ja diakooniatöö on kaks kiriku tugisammast, milles seisneb kiriku kui Kristuse maapealse ihu olemus ja ülesanne. See tähendab ligimese teenimist, arvestades nii tema hinge kui ka tema ihu vajadustele. Mustamäe kogudus on juba praegu püüdnud järgida seda tasakaalu, et toita inimesi nii ihulikult kui vaimselt. Sama tasakaalu ja vajadusi arvesse võttes ehitatakse ka Mustamäe kirik.
Lihtne on olla kaasaegses maailmas edukas, kui pakkuda seda, mida inimesed ootavad ja tahavad. Kiriku ülesanne ei ole aga mitte juhinduda ainult inimeste tahtest ja soovidest, vaid Jumala tahtest ja käsust. See võib tähendada vahel ka inimestele mittemeeldiva sõnumi kuulutamist, kuid see toimub selleks, et inimesed muutuksid ja pööraksid palge Jumala poole, mitte kirik ei pea muutuma ja pöörama selga Jumalale, et teenida inimeste inimlikke soove ja lahutada nende meelt.
Kirik ei tohi olla inimestest möödarääkija ega ka inimeste eksitaja ainult meeldiva ja kõrvapaitava sõnumiga. Selleks peame analüüsima oma tegevust, oma toiminguid, hindama keskkonda ja ruumi, kus oleme harjunud evangeeliumi kuulutama, tulema kantslist alla rahva hulka, minema sinna, kus nad viibivad ja ilustamata kuulutama ristilöödud ja ülestõusnud Kristust Peetruse kombel nelipüha Vaimu toel. Selline on ka Mustamäe koguduse visioon ja te olete selles suunas asunud jõudsasti liikuma. Kuulutada ülestõusnud Kristust ja teenida ligimest – see on ühe koguduse ülesanne.
Kiriku tegevus ei tohi jääda ainult müüride vahele. Jeesus läks üksildasse paika palvetama. See oli meelepärane Talle ja Isale. Jeesus ei läinud aga kunagi kuulutama üksildasse paika evangeeliumi, sest sel polnud kuulajaid! Evangeeliumi tuleb kuulutada ikka inimestele – kõigile rahvastele! Palves tuleb aga pöörduda Jumala poole! Nõnda peab üks kogudus pakkuma rahupaika palvetajale, kuid ka olema evangeeliumi kuulutuse lähteallikaks ja kristliku sõnumi elluviijaks ligimeste teenimisel kogukonnas.
Mööda räägime kirikuna inimestest siis, kui püüame evangeeliumi kuulutada tühjades külades seisvate tühjade kirikute võlvide all Jumalale üksi. Meie väljakutse Eestis pole mitte tühjenevate külade tühjaks jäävad kirikud, vaid tihedasti asustatud, kuid ilma kirikuteta linnaosad, kasvava elanikonnaga eeslinnad, ka rahvarohkete omavalitsuste kuldsed ringid ümber suurlinnade.
Kui tühjas külas olevasse kirikusse keegi ei tule, pole see probleem, sest inimesi lihtsalt pole. Probleem on see, kui küla- või linnatänav on pühapäeval rahvarohke, kuid sellel tänaval, selles külas või linnaosas pole kirikut. Probleem on ka siis, kui kirik on endiselt tühi ja naabruses olev kaubanduskeskus kihab külastajatest. See on meie väljakutse ja misjonipõld, ka Mustamäe kogudusele!
Algkristlased lugesid küll kokku ristitute arvu, nagu me seda kasvõi nelipühasündmusest mäletame, kuid mitte selle pärast, et kiita iseennast ja näidata oma tegude tulemuslikkust, vaid selleks, et tunnistada evangeeliumi väest ja Püha Vaimu tööst, mis inimestes pöördumise esile kutsus. Nõnda on kiriku ülesanne aidata inimestel jõuda Kristuse juurde. See on võimalik läbi usu, mis sünnib Püha Vaimu toel kiriku kuulutuse kaudu.
Tänasel viimasel pühapäeval kirikuaastas võiksime piltlikult tõdeda, et kiriku ülesanne on kesta viimsepäeva laupäevani, et siis anda teed taastulevale Kristusele! Viimsepäeva laupäev ei jõua kohale aga mitte siis, kui kirikusse pole enam jäänud ühtegi liiget, vaid meie ülesanne on Kristuse Kirikuna kuulutada, õpetada, ristida, täita misjonikäsku väsimatu jõuga kuni viimsepäeva laupäevani – Kuningas Kristuse taastulekuni. Mitte nõrkeda enne, mitte anda alla või loobuda, vaid olla püsivad, südikad ja ustavad kuni Kristus naaseb.
Selle südikuse tunnuseks on kogu see töö, mida te teete siin Mustamäel oma koguduse kasvatamisel ja kiriku rajamise ettevalmistamisel. Selle kõige eest olen tänulik nii teile, kes te seda tööd teete nii koguduses, kui kogu kogukonnas, sh ka Mustamäe linnaosas, igaüks oma ülesannetes ja volituste ulatuses. Soovin teile lootust ja usaldust oma Issanda Kristuse jüngritena ning rohket Jumala õnnistust edasiseks!
Aamen.