„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete. Ma ei ütle seda teie kõikide kohta. Mina tean, keda ma olen valinud. Kuid Kiri peab minema täide: „See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.” Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et mina olen see. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.” (Jh 13:16-20)
Tänase pühapäeva teema kirikukalendris on „Jumala saadikud”. Kui Jeesus äsja kõlanud tekstilõigus ütleb, et saadik pole suurem kui see, kes tema on saatnud, siis tunnen, kuidas suur vastutus rõhub mu õlgu. Me kõik kristlastena oleme ju Kristuse saadikud siin maailmas. Kui nüüd Jeesuse sõnu kogu nende tõsiduses analüüsida, mõistame, et me esindame oma usu ja eluga, iga sõna ja teoga Jeesust – teda, kes meid on saatnud. Kas mõistame, kui suur on see vastutus, mis meie peal Jeesuse saadikutena lasub?
Me peame mõistma, et Jeesuse, võiks öelda ka Jeesuse Kuningriigi saadikutena tegutseme me teise riigi territooriumil kui on Tema Kuningriik. Iga kirikuhoone on Jeesuse Kuningriigi saatkond maailmas. Meie koguneme siin saatkonnas ka täna Jumalariigi kodakondsetena. Sama ajal teame, et me ei ela veel Jeesuse Kuningriigis, sest oleme omal moel kinni veel ajalikus elus ja maises maailmas.
Mida tähendab olla kinni elus? Et anda sõnale “elu” tähendus, tuleb kõneleda ka mõistest “surm”, sest ilma surmata pole elu ja eluta surma. Kristlastele on need mõlemad mõisted mitmekihilised ja ka mitmetähenduslikud.
Mitteusklikule inimesele on nii elu kui surm üsna üheplaanilise ja konkreetse tähendusega asjad. Lihtsustatult tähistab elu elamist kui sellist. Aega, mis asub sünni- ja surmahetke vahel. Surm tähistab elamise lõppu ega ole uskmatu inimese jaoks kuidagi mõistetav kestva seisundina. Nõnda on surm ateistliku maailmavaatega inimese jaoks mitteolemine. Kui sureb keegi lähedane, siis on kestev see teadmine, et inimest enam pole – ta on surnud, kuid see ei puuduta enam surnud inimest, vaid väljendub kaasinimeste leinas.
Suhtlemine inimestega, ka nendega, kes väidavad ennast olevat mitteusklikud või ateistid, näitab, et suhtumine surma ja suremisse pole siiski nii lihtne, kui äsja kirjeldasin. Vähe on neid, kes julgevad väita, et suremisega lõpeb ka olemine. Pigem väljendatakse veendumust, et miski ootab inimest ees ka siis, kui surm on möödas. See on kinnituseks, et inimese loomuses on olla elus kinni. See on seotud ka inimese loomupärase religioossusega.
Jeesus annab surmale ja elule uue tähenduse. Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus ühele jüngriks soovijale, kes soovis minna matma oma isa: „Järgne mulle ja lase surnuil oma surnud matta!”(Mt 8:22) Selles jutustuses ilmneb, kuidas Jeesus pöörab inimeste maailmapildi pahupidi. Mees, kes soovis minna matma oma isa esindas inimest, kes oli elus kinni niivõrd, et Jeesus nimetas temasuguseid surnuteks.
Iga tegevus, mis takistab meid Jeesust järgimast või viib meid Jeesusest eemale tähistab viibimist surmavarjus. Liigne keskendumine maistele mureasjadele hoiab meid kinni maises elus, mis ei ole Jeesuse hinnangul aga muud kui viibimine hauas. Meie kristlastena ei pea aga haarama selle elu järele ja sellest kinni hoidma, vaid janunema igavese elu järele.
Meie ees on igavene dilemma, sest me oleme kahe riigi kodanikud. Me elame samaaegselt kaduvikus ja igavikus: oma sünni- ja surmahetke vahelises ajalikus maailmas ja samal ajal Kristuse jüngritena, Jeesuse saadikutena, Tema igavese kuningriigi lastena võime eelmaitsena kogeda igavesest elu. Et Jeesust järgida, tuleb täita oma ülesannet ajalikus maailmas, samal ajal valmistuda vastu võtma Jumala armu kaudu meile osaks saavat õigeksmõistmist ja igavest elu.
Apostel Paulus kõneleb nii maailmas kui Kristuse küljes kinni olemisest: “Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.” (Fl 1: 21-24)
Vastutus maailma ees, meile antud ajaliku elu ülesande täitmise ees hoiab meid ka maailmas kinni.
Jumal seadis inimese Tema loomingut harima ja hoidma (1Ms 2:15). See ülesanne hõlmab endas vastutust kogu elus ja eluta looduse ees, kogu universumi ees. Rõhutatult peaks just kirik juhtima tähelepanu inimese vastutusele keskkonna, sotsiaalselt võrdse toimetuleku ning maailmarahu taastamise ja säilimise ees. Selle juurde kuulub meie igaühe isiklik vastutus ümbritseva keskkonna hoidmise ning ligimese turvatunde ja põhivajaduste rahuldamise ees.
Elu on universaalne kingitus Loojalt loodule. Seda kingitust peab võrdselt jaguma kõigile. Meie ülesanne on aidata kaasa selle eluressursi jagamisele nõnda, et omale õiglaselt kuuluva osa saab kätte iga osa loodust. Seda on vaja selleks, et Jumala loodud maailm ja elu selles maailmas ei lõpeks enne, kui Jumala määratud aeg ümber saab. Siia kuulub ka vastutus elu jätkumise ees, mis tähendab ka hoolekandmist perekonna institutsiooni ja inimsoo jätkumise eest. Selle valguses tuleb vaadata ka inimese vastutusele ja ülesandele mitte sootu olendina, vaid just mehena ja naisena.
Nõnda peab inimene kandma Jumala majapidajana, Tema Kuningriigi saadikuna hoolt kogu loodu eest, seni kuni see maailm kestab ja universumis jätkub elu. Inimene sõltub sellest elust ja elu jätkumine Maal omakorda sõltub inimesest. Nõnda oleme me selles elus ja maailmas kinni, kuid täidame ülesannet, mis on seotud igavese elu lootusega. Jeesuse saadikutena kuulutame me igavese elu sõnumit, mis seisneb mitte ainult elust ja maailmast kinni hoidmist, vaid ka Jeesusest Kristusest kinni hoidmist. Seda väljendab ka Jeesus ise tänases evangeeliumitekstis: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.” (Jh 13:20)
Kuidas saame olla Kristuses kinni? Kõik evangelistid vahendavad Jeesuse sõnu: “Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?” (Mk 8:35-36)
Siin ilmneb taas juba eelpool nimetatud elu ja surma paradoks. Elamine elamise pärast on tegelikult oma elu kaotamine. Elule tuleb anda õige sisu ja mõte, elu tuleb eesmärgistada. Iga kristlase, mistahes ülesandeid ta kirikus või ilmalikes ülesannetes ka kannab, sisuka ja mõtestatud elu eesmärk on elamine usus Kristusesse.
Samas, kui usume Jeesust ainult kui arsti ja igapäevastes asjades palvetele vastajat ning avitajat, ei pruugi me iialgi saada Teda tundma kui ülestõusnud Issandat, kellesse uskudes pärime igavese elu. Toimides nõnda, oleme kinni haaranud vaid ajalikust elust, kuid jätnud tähelepanuta igavese elu eest hoolitsemise. Ka Jeesusel oli inimlik loomus – elu inimesena ja jumalik loomus Jumala Pojana. Meie usk Jeesusesse peab aitama mõista, et Jeesuse inimeseks saamine oli eriline missioon ainult tänu sellele, et Ta oli Jumala Poeg. Just selles peitubki Lunastuse võti.
Tunda Jeesust ajaloolise isikuna on tingimata vajalik, et mõista paremini tema aega ja tollast elu, kuid ainult sellise Jeesuse tundmine või sellise Jeesuse olemasolusse uskumine on jäämine poolele teele. Apostel Paulus kirjutab selle kohta tabavalt: “Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.“ (1 Kr 15:19).
Hoides kinni oma usust Jumala lunastusplaani teostusmisse, Kristuse ristisurma ja ülestõusmisse ning Püha Vaimu jätkuvasse töösse oma Kirikus, võime olla kindlad, et oleme ennast kinnitanud igavese elu külge. See elu on vahetult seotud meie usuga Jeesusesse Kristusesse. “Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.”(1Jh 5:12), kirjutab Johannes. Just sellisest elust tahan mina kinni hoida, sellest sõltuda ja seda elu elada.
Moodsas maailmas küsitakse: millal kirik muutub ja ajaga kaasa läheb? Vastus sellistele küsimustele saab olla seotud ainult kiriku missiooniga kuulutada jätkuvalt puhast evangeeliumi ja talitada sakramente. Kaasaegne maailm ootab, et iga muutuse keskmes oleks aga inimene oma vajaduste ja soovidega. Püha Johannes kirjutab aga oma evangeeliumi sõnumi tähenduse kohta: “Aga need [sõnad] on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes” .(Jh 20:31) Kristuses on elu ja sellest elust tuleb meil kinni hoida ja seda elusõnumit ka rahvale kuulutada ka siin meie armsas Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus.
Aamen.