Juutide paasapühad olid lähedal, ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas. Ja ta tegi paeltest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad ja ütles tuvimüüjatele: „Viige need siit minema! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!” Tema jüngritele tuli meelde, et on kirjutatud: „Kiivus sinu koja pärast neelab mu ära.” Siis ütlesid juudid Jeesusele: „Mis tunnustähte sa meile näitad, et sa nõnda tohid teha?” Jeesus vastas: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!” Siis ütlesid juudid: „Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?” Aga tema mõtles „templi” all oma ihu. Siis, kui ta oli üles tõusnud surnuist, tuli ta jüngritele meelde, et ta seda oli öelnud, ja nad uskusid kirja ning sõna, mis Jeesus oli öelnud.” (Jh 2:13-22)
Tänases kirjakohas nõuavad juudid Jeesuselt tunnustähte, et ta selle kaudu annaks legitiimsuse oma äsjasele märatsemisele templis. „Mis tunnustähte sa meile näitad, et sa nõnda tohid teha?”, ütlevad nad. Jeesuse vastus üllatab kuulajaid ehk enamgi, kui tema käitumine kauplejate laialiajamisel. Jeesus lubab juhul kui nad templi lammutavad, selle kolme päevaga uuesti püstitada.
Me võime arutleda, mis häiris juute Jeesuse juures enim. Kas see, et ta tuli ohvriloomade müüjaid ja rahavahetajaid templist minema jama ning tegi seda ilmselgelt väljakutsusval moel? Või häiris juute Jeesuse julgus, mida võis pidada isegi ülbuseks, kõneleda templi hävitamisest? Templi, mis oli juutide jumala pälvingu kese! Kuidas võis keegi, kes ise on õpetatud mees kõneleda midagi sellist Jahve koja kohta?!
Me ju teame, et Jeesuse need sõnad: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!” (Jh 2:19), said hiljem valetunnistaja interpretatsioonis Jeesuse süüdimõistmise aluseks. Tempel oli ju äsja valmis saanud ning sellele oli eelnenud suur aastasadade pikkune igatsus ja püüe templit taastada. Tempel sümbolina ei olnud juutide jaoks mitte ainult usulise enesemääratluse kese, vaid ka rahvuslikku identiteeti tugevdav märk äravalituse jätkumisest ja Jumala rahva eristaatusest. Jeesus pidi seda ju ometi teadma!
Uuest Testamendist ei paista silma, et juudi ülikud – nomenklatuur – oleks väljendanud jõulist pahameelt okupatsiooni kestvuse pärast. Vastupidi, näiliselt oli kõik isegi paremini, kui oli olnud sajandite vältel varem. Jeruusalemma tempel oli 40-aastase ümber- ja ülesehitustööde käigus saavutanud hiilguse, mille sarnast ei olnud isegi Saalomoni rajatud esimeses templis. Rooma "vihmavari" kaitses ka Palestiina provintsi potentsiaalsete vallutajate vastu idast ja lõunast.
Suures "rahvaste paabelis", mis ulatus ümber kogu Vahemere - selles Vahemere Liidus, valitses kord ja rahu, mis tõi endaga kaasa ka majanduskasvu ning tagas hea toimetuleku ning jõukuse vähemalt ülikutele ja kõrgemale klassile.
Juutide "nukuvalitseja" kuningas Heroodes, kes oli jõudnud valitseda juba pikki aastaid, kõrvaldades oma oponente ja rivaale ning kindlustades oma võimu ustavate mõttekaaslaste toel, oli Jeruusalemmas teostanud kaasaegses mõttes tõeliselt hiiglaslikke kinnisvaraarendusprojekte. Ta oli uhke oma saavutuste üle! See, et tema riik oli Rooma ripats ja reaalne otsustusõigus asus impeeriumi pealinnas, teda ei häirinud. Olulisim oli majanduslik heaolu ning piirkonna stabiilsus ja rahu, mis lõi illusiooni vabadusest.
Seda status quod aitasid hoida ka variserid ja juudi ülejäänud ülikkond, kuhu kuulus ka preesterkond. Nende jaoks oli kõik muu teisejärguline, kui vaid tempel saavutaks oma hiilguse ning rituaalsed toimingud – see tollane liturgia – Jahve teenimisel säiliks. Juudi ülemkiht oli rahul ja uhke saavutatu üle!
Vaid puudust ja Rooma maksukoormust ning okupatsioonisõdurite vahetut jõhkrust kannatama pidav lihtrahvas oli rahutu ja rahulolematu. Seda rahulolematust ja prohvetite kuulutatud Messia-ootust süvendas teadmine, et nende juhid on rahvast kaugenemas ning naudivad rikkust ja hüvesid, mida okupatsioonivõim kuulekuse ja rahu säilitamise nimel neile pakub.
Nõnda oli välise kesta ja fassaadi taga mandunud ja korrumpeerunud sisu. Tempel, mis oma suursugususe ja kullatud kaunistustega säras üle Jeruusalemma, peitis endas Jumalast eemaldunud, äraostetavat ja omakasu taga ajavat variseride, preestrite ja ametikandjate korporatiivset ja korruptiivset võrgustikku. Nood tegid kõik, sealjuures kaastööd okupatsioonivõimudega, et rahvast oma ohjes hoida ning seeläbi oma positsiooni säilitada.
Selle olukorra karikatuuriks oli muutunud Jumala tempel. Koda, mis pidi olema palvekoda kõigile rahvastele. Jeesus ei juhi templist loomi ja rahavahetajaid välja ajades vihast protestiaktsiooni templi kommertsialiseerumise vastu, vaid tema teod on tõsine prohvetlik hoiatus ja ettekuulutus – tunnustäht – Jumala õigusemõistmisest, mille üheks osaks saab ka templi hävimine.
Jeesust ei huvita tegelikult templis kauplevad müüjad ja rahavahetajad, kes kahtlemata teenisid nõnda omale leiva. Jeesust häiris sisutu ja oma olemuselt silmakirjalik ohvriteenistus kui surnud usu väljendus ilma reaalsete tegudeta armastuse ja teenimistööta ligimeste keskel.
Pole üllatav, et säärane kuulutus oli tollaste rahvajuhtide, nii vaimulike kui ilmikute seas ebapopulaarne. Jeesuse käitumine templis oli tema arreteerimise otseseks põhjuseks. Paradoksaalselt aga just nii teostus Jumala plaan inimkonna päästmiseks.
Jeesus oma eluga, kogu oma missiooniga, õpetab teistsugusest ohvrist – viimasest ohvrist, mis tuuakse, et sellega uuendada nii jumala teenimise sisu kui kogu templi tähendus. Tema sõnum templi hävitamisest ja taasrajamisest on liiga “rammus roog” seedimiseks isegi juudi õpetlastele, rääkimata lihtsatest jüngritest.
Alles hiljem mõistavad Jeesuse järgijad, milline oli Jeesuse tunnustäht ning mida ta mõtles selle all, kui ütles: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!” (Jh 2:19). Johannes avaldab meile omapoolse selgituse: “Aga tema mõtles „templi” all oma ihu. Siis, kui ta oli üles tõusnud surnuist, tuli ta jüngritele meelde, et ta seda oli öelnud, ja nad uskusid kirja ning sõna, mis Jeesus oli öelnud.” (Jh 2:21-22)
Jeruusalemma tempel, hoolimata oma hiilgusest, ei olnud Jeesuse silmis enam midagi muud kui kaunilt ehitud “röövlikoobas” – võrdpilt patusest inimesest, kes pöörab oma enesekeskuses üha enam ja enam tähelepanu vaid iseenese himude ja tahtmiste rahuldamisele, olles samal ajal pööranud selja nii Jumalale kui abi vajavale ligimesele. Selline inimene muudab oma silmakirjalikkuses isegi jumalateenistuse iseenese näitelavaks. Vahel peame vaatama selle vältimiseks peeglisse ka meie!
Et kõik muutuks, pidi tempel hävima – lakkamatu ohvrisuits kustuma, sest see ei olnud see ohver, mida Jumal igatses. Viimane ja tõeline ohver oli risti löödud Jeesus Jumala Pojana. See ohver oli vabatahtlik, ega olnud eneseõigustamist põhjustav teene Jumala ees, veel vähem ettekääne jätkuvaks patustamiseks.
Jeesuse ohver muutis kõik. Need, kes ennast selle ohvriga seovad ei pea enam uuendatud lepingu alusel uusi vereohvreid tooma ning neil ei ole ka vaja enam säärast templit. Uue lepingurahva püsivaks vahetuks templiks peab Püha Vaimu templina olema iga kristlane ise (1Kr 3:17) ning selle templi igapäevaseks ohvriks on usk Jeesusesse Kristusesse, selle usu kohane elu jumalasõna ja sakramentide tarvitamises ning ligimesearmastuses ja üksteise teenimises. "Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!”, ütleb Jeesus (Mt 9:13).
Küllap see käib iga ajastu kohta, kuid tänagi võime tõmmata üsna selgeid paralleele tollaste olude ja tänapäevase eluolu vahel. Need sarnasused või samasused on selgelt nähtavad. Samal ajal on meile usus Kristusesse kestlik, vahetu ja elav jumalasuhe, mille elushoidmine sõltub palju meie enda tahtest Teda järgida ja usaldusest Püha Vaimu töö vastu meis ja Kristuse kirikus.
Olles täna siin 10 aasta eest taastatud ja taaspühitsetud Tartu Jaani kirikus, rõõmustame sellegi templi ülesehitamise ja “tuhast tõusmise” üle. See on olnud kindlasti üks Jumala imedest. Tunnistus ka sellest, kuidas kulgeb Jumala aeg võrreldes inimese ajaga. Meile tundus Jaani kiriku varemetes püsimine II maailmasõja lõpuaastaist kuni taastamiseni sajandivahetusel, liiga kaua kestev ajahulk. Jumala jaoks oli see vaid möödavilksatav hetk.
Nagu inimese elugi puhul, ei ole ka ühe kirikuhoone juures oluline niivõrd see, kaua meil teda on, kui see, kuidas me sisustame sellele antud aja. Jeesus ei hinnanud kuigi kõrgelt Jeruusalemma templi hiilgust ega ka 40-aasta pikkust inimlikku jõupingutust selle templi taastamisel. Tema jaoks oli oluline see, mis templis toimub. Tempel kui palvekoda, mitte röövlikoobas!
Just läbi Jeesuse hinnangu Jeruusalemma templile, peaksime hindama iga kirikuhoonet, iga pühakoda ja selle tähendust kaasaegsetele. Jeesuse võrdlus templi lammutamise ja ülesehitamise ning tema ristisurma ja surnuist ülestõusmise vahel oli läbimõeldud ja tähenduslik. Kuid sarnaselt võime me ka ise võrrelda täna mistahes kirikuhoonet ja temas kogunevat kogukonda või kogudust ning apostel Pauluse sõnu inimese ihust kui Jumala Vaimu templist.
Nõnda, nagu me oma ihule anname toitu ja vaimule vaimulikku rooga, tuleb meil hoida ja saavutada tasakaal maise-vaimse vahel iga pühakoja eluga täitmise juures. See on tõsiseks väljakutseks maailmas, sealhulgas Euroopas, kus kirikuhooneid jäetakse koguduste poolt maha ja müüakse muuks otstarbeks, nagu oleme kuulunud.
On minultki sageli küsitud, millal jõuame Eestis esimese kirikuhoone müügini või muuks otstarbeks ümberehitamiseni. Eks see sõltub inimeste usust. Seni, kuni ükskõik millisesse kirikusse, sealhulgas siia Jaani kirikusse koguneb kogudus jumalateenistusele, ei ole sellistele küsimustele vaja vastata.
Iga hoone on Jumala koda seni, kuni seal elab kogudus. Kristuse kogudus ja Tema Kirik on elus seni, kuni on usku, mis omakorda tuleb kirikutes kuulutatud Jumala Sõnast ja jagatud sakramentidest. Nõnda on hoone ja kogudus omavahelises sõltuvuses. Ja see on hea sõltuvus! Ja just seda head sõltuvust tahan soovida tänasel pidupäeval Tartu Jaani kogudusele. Soovin, et siin võlvide all elaks aktiivne, innukas, oma eluga Kristust järgiv ja tunnistav kogudus, mida teenivad ustavad, haritud ja aktiivselt palvetavad karjased! Palju õnne ja õnnistust teile kõigile!
Aamen.