“Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud. Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. Vaata, ma olen seda teile öelnud.” Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele.“ (Mt 28:1-8)
Evangelist Matteuse jutustus Jeesuse ülestõusmisest on omamoodi iseäralik. Leiame tema räägitud loost huvitavaid üksikasju, mida ehk varem pole tähele pannud, kuid mis siiski omavad olulist rolli kogu ülestõusmissündmuse mõistmisel.
Saame teada, et naised tulevad Jeesuse hauale siis, kui hingamispäev on möödunud ja uue päeva hommik hakkab juba koitma. Teame, et juudid ei arvestanud päeva, mitte keskööst keskööni, vaid päikesetõusust päikesetõusuni. See tähendab, et naised Maarja Magdaleena ja Maarja tulid Jeesuse hauale pühapäeva hommikul kui hakkas koitma, ehk enne päikesetõusu. See võis olla umbes kell viis või pool kuus hommikul, sest päikesetõus oli sel hommikul kella poole seitsme paiku.
Matteuse ülestõusmisloost saime ka teada, et naised tulid Jeesuse hauda vaatama. Evangelist ei kõnele naiste plaanist Jeesuse surnukeha lõhnarohtudega võida, erinevalt Markusest ja Luukast. Ka Johannese kirjelduse kohaselt mässiti Jeesus juba lõhnarohtudega koos surilinasse. Miks tulid naised Jeesuse hauale tema surnukeha vaatama? Küllap olid nad mures, sest nad teadsid, et Jeesuse surnukeha oli pandud valve alla.
Tänase evangeeliumipeatüki eelloos jutustab Matteus: “Järgmisel päeval, see oli pühade valmistuspäevale järgnev hingamispäev, tulid ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde kokku ja ütlesid: „Isand, meile tuleb meelde, et see eksitaja ütles, kui ta alles elas: „Mina ärkan kolme päeva pärast üles.” Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et ta on üles äratatud surnuist, /-/” Pilaatus lausus neile: „Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!” Nemad läksid ja võtsid haua valve alla ja koos valvesalgaga pitseerisid kivi.” (Mt 27:62-66)
Kui naised hauale tulevad on käes kolmanda päeva hommik. Nad ei teadnud, milliseid korraldusi oli valvuritele veel antud seoses Jeesuse surnukehaga. Nii, nagu juudid pelgasid pettust, ei saanud usaldada ka Jeesuse jüngrid juute ega ametliku võimu esindajaid. Lõpuks oli ju Jeesuse ristilöömine teostunud just juudi ülikute ja ametlikku okupatsioonivõimu esindava Pontius Pilaatuse koostöö ja kokkuleppe alusel. Millised võisid olla nende järgmised sammud?
Naised tulevad hauale, et olla kindlad, et kõik on hästi, st Jeesus puhkab oma hauas ja keegi pole võtnud ette uusi häbistavaid samme. Nad leiavad haua suletuna ja valvurid valvamas.
(Hiljuti käisin Moskvas ja Lenini mausoleumist Punasel väljakul mööda jalutades ning politseinike seda hauakambrit valvamas nähes, meenus mulle Jeesuse hauavalvurite lugu. Tekkis küsimus, miks peab valvama Leninit? Kes tahaks tema surnukeha varastada? Või veelgi enam, kes tahaks ja ootaks tema ülestõusmist! Läbi huumoriprisma mõeldes – ehk valvavad valvurid hoopis selleks, et õigel hetkel sekkuda ja vajadusel toimuvat takistada. Eriti, kui see peaks tähendama Uljanovi naasmist ajalikku ellu.)
Mõeldes tagasi 2000 aasta taha, ülestõusmishommiku sündmustele, võime kinnitada, et olukord Jeesuse haua valvamisel väljus kontrolli alt. Ei suutnud seda, mis sündima hakkas, takistada üksi inimlik kontrolliv võim või vägi. Valvurid, kes valvasid Jeesuse hauasuu pitseeritud kivi, olid kaotanud kontrolli juba enne, kui nad selle ukse pitseerisid. Nad valvasid sel hetkel, kui naised saabusid, juba mõnda aega tühja hauakoobast, sest haua avamisel, oli see juba tühi.
Matteus, erinevalt teistest evangelistidest, laseb kõigel ennenägematul sündida hauale rutanud naiste silme all. Ta kirjutab: “Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud. (Mt 28:2-4)
Naised näevad tõelist jumalikku sekkumist maistesse asjadesse. Kuid see, mis toimub, ei ole Jeesuse ülestõusmine. Maa väriseb Issanda ingli taevast saabumise ja hauasuu ette paigutatud kivi äraveeretamise tõttu. Ingel, kes naistega kõnelema hakkab on kogu oma väljanägemiselt muud kui maine lihast ja luust inimene. Tema nägu on nagu välk ja rõivad lumekarva valged. Nähtu on nii hirmutav, et valvurid kukuvad justkui surnult maha.
Ka naised kardavad. Kes ei kardaks! Kuid naistele on inglil sõnum: „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta
ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist!” (Mt 26:6-7).
Need, kes on Jeesuse omad, ei pea midagi kartma. See on ingli sõnum. Ingel ehk sõnumitooja. Taevasel saadikul on teade, et ristilöödud Jeesust pole hauas. Ta kutsub naisi isegi vaatama seda paika, kus Jeesus oli. Kuid see pole kõige olulisem, et haud on tühi. Kõige olulisem teade on see, et Jeesus on üles äratatud surnuist. Ja just seda teadet peavad naised minema kuulutama ka teisele.
Haud oli tühi juba enne, kui ingel saabus ja pitseeritud kivi hauasuu eest ära veeretas. Matteus ei kirjelda, kuidas Jeesus võidukalt hauakohast väljub, nagu me võiksime seda ise ette kujutada. Ei! Jeesuse ülestõusmist ei takistanud hauakoopa sügavus, pitseeritud kivi koopa ava ees ega valvurid kivi kõrval. Miski maine ega inimlik ei saanud takistada Jumala plaani teostumist! Seda karikatuursem tundub valvurite roll tühja haua ees, mis on suletud pitseeritud kiviga.
Samasuguseks karikatuuriks olid juudid muutnud oma jumalateenistuse templis. Nagu Jeesus suleti pitseeritud hauda ja teda pandi valvama vahimehed, olid juudid sulgenud Jahve oma templi kõige pühamasse ruumi. Jumala lähedale pääsesid vaid priviligeeritud ülempreestrid, kes vahendasid Jumalat rahvale ja rahvast Jumalale. Selline oli Jumala saatus – olla valvatud ja vahendatud.
Jeesus aga kõndis rahva hulgas ja nõustus sellega, et Teda nimetati Messiaks. See oli juutide jaoks ennekuulmatu ja väljakannatamatu. Ta ei olnud kontrollitav ega juhitav. Ta tuli kõrvaldada! Irooniline, et Jeesust ei suudetud kontrollida ei elavalt ega surnult.
Jumal esindab vabadust ja Jeesuse ülestõusmine on kindel tunnistus selle vabaduse täiusest. Jeesuse ülestõusmist ei takistanud ei looduslikud ega inimlikud takistused – ei kivine hauakoobas ega mehine valvesalk. Loodu ei saa seada piire Loojale!
Ja me jõuame tänase evangeeliumiteksti olulisema sõnumini. Naised, kes kõike seda näevad, ei asu enam otsima täiendavaid tõestusi ega kinnitusi Jeesuse ülestõusmisest. Isegi siis, kui ingel ütleb, et naised võiksid tulla vaatama aset, kus Jeesus puhkas, ei lähe nad seda vaatama. Erinevalt teistest evangelistidest, ei kirjuta Matteus, et naised oleks astunud hauda sisse veendumaks oma silmaga, kas ingli jutt on tõsi.
Üks keskmine umbusklik eestlane oleks seda kindlasti teinud. Kui naised nägid, et pitseeritud haud avati nende oma silme ees, siis oleks ju olnud loogiline, et surnukeha pidi olema endiselt seal sees või siis oleks pidanud ülesäratatud Jeesus väljuma hauast, nagu seda oli teinud Laatsarus, kelle Jeesus oli üles äratanud. Naised ei lähe oma usule kindlust otsima. Nad usuvad ingli sõnu ja ruttavad jüngritele edastama sõnumit, mille ingel oli neile toonud. Matteus kirjutab: “Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! /-/” Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele.” (Mt 28:7-8)
Kuidas on meie usuga täna 2000 aastat hiljem? Suur kiusatus oleks näha enne, kui uskuma hakkame. Tõsi, naised said üleloomuliku ilmutuse – nad nägid inglit, kelle “nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi”. Kuid meil on peaaegu kahe tuhande aasta pikkune Jeesusesse uskujate ja järgijate tunnistus. See on tunnistus, mis ei ole väiksem ega vähemmõjusam kui ingli oma. Võin kinnitada, et tänagi tunnistavad sajad ja tuhanded Jeesuse järgijad oma usku ja ustavust veenvamalt ja kindlamalt, kui ükskõik kui hiilgav või särav taevane ingel. Paljud kristlased Süürias, Iraagis, Põhja-Koreas ja Aafrika mitmes piirkonnas tunnistavad Jeesust, kelle ülestõusmist nad pole oma silmaga pealt näinud, omaenda ja oma lähedaste pereliikmete, usuõdede ja -vendade verega. Alles Suurel Neljapäeval tapeti Keenias halastamatult 142 kristlasest tudengit. Neil oli vabadus mitte tunnistada oma usku ülestõusnud Kristusesse. Nad valisidki vabaduse - tõelise vabaduse, mida ei võtnud neilt isegi surm, usaldada Kristust. Just selline oli ka Jeesuse vabadus, kui ta läks vastu ristilöömisele – usaldada Isa.
Organisatsiooni Open Doors andmetel on maailmas 50 riiki, kus kristlastel on eluohtlik elada ja 111 riiki, kus valitseb sallimatus kristlaste vastu. Kristlaste tagakiusamine maailmas kasvab ja seda kristliku ajalooga läänelike väärtustega riikide vaikiva sekkumatuse toel.
Aastas sureb tuhandeid kristlasi oma usu pärast ülestõusnud Kristusesse, säilitades tõelise vabaduse kõikidest maistest sidemetest. Kuid meie ümber elab siinsamas läänelikus heaolu- ja sallivusemullis ühiskonnatäis rahvast, lausa ilma usuta. Nad on valinud vabaduse usust. Samal ajal võtavad nad rõõmuga vastu täiendava kirikupühaga seotud puhkepäeva nädalas, sest see on kasulik. Nad värvivad ja koksivad mune, sest nii on kombeks, kuid uskuda Kristuse ülestõusmist on nende jaoks ületamatult raske. Kardan, et isegi ingli ilmutus või tühja haua nägemine poleks neile mingiks tõestuseks. Nad ei usuks ikka!
Naised uskusid! Nad ei läinud otsima tõestust tühjast hauast, vaid “hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda [Kristuse ülestõusmist] tema jüngritele.“ (Mt 28:8)
See on, mida meiegi täna peame tegema: siit kirikust lahkudes kuulutama Kristuse ülestõusmist kõigile. Tänane tervitus on: Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!
Aamen.