Austatud rektor, dekaan, õppejõud, lõpetajad ja külalised!
Mul on hea meel Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Kirikute nõukogu presidendi peapiiskop emeeritus Andres Põderi palvel ka tema nimel teid kõiki tervitada.
1932. aastal lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna ennesõjaaegsest põlvkonnast vaieldamatult enim kuulsust kogunud vaimulikust süroloog Arthur Võõbus (1909–1988). Ligikaudu kümme aastat hiljem jõudis ta kaitsta siin ka oma doktorikraadi enne, kui pidi võtma jalge alla tundmatusse viiva põgenemistee Läände.
Hoolimata põgenikustaatusest, sai Võõbusest vaimulik ja teadlane, kes on jätnud järeltulevatele põlvkondadele tutvumiseks üle kaheksakümne teadusliku teose, 241 monograafiat ja artiklit ning läbi uurida oma Orienti korraldatud arvukate uurimisretkede “saagi” – kuuekümne tuhande fotoga süüria käsikirjade unikaalse filmikogu ligikaudu saja kahekümnel tuhandel leheküljel.
Amar Annus kirjutab Võõbuse sajandat sünniaastapäeva tähistavas mälestusartiklis ajalehes Eesti Kirik (29.04.2009): “Võõbus oli oma põlvkonna ainus teadlane, kellele tuli mõte Lähis-Idast uusi tundmatuid käsikirju otsida, ning selle tulemusena varustas ta maailma uurimismaterjaliga, mille kogu rikkused ilmselt ei ammendu ka järgnevate aastasadade jooksul.”
Külastasin hiljuti Ameerika Ühendriike, kus ka Võõbus oma viljakaima aja elust kuni surmani elas ja töötas. Teda mäletatakse seal kui suurt teadlast ja oma ala pioneeri – teerajajat, kelle arvukad uurimisretked viisid teda Türgi, Süüria, Jordaania, Liibanoni, Iraani, Iraagi, Iisraeli ja Egiptuse aladele. Kui nimetan linnu, kus Võõbus tegi iidsete käsikirjade avastusi, paneb see sügavalt järele mõtlema tema missiooni tähendusrikkusele just tänapäeval.
Tänu Võõbuse tööle on Beirutist, Damaskusest, Bagdadist, Mosulist, Mardinist ja mitmete väikeste linnade ning külade kirikute ja kloostrite keldritest, pööningutelt, peidupaikadest ja koobastest avalikkusele ja teadlaskonnale päästetud kirjeldamatu varandus vanade käsikirjade fotokoopiate näol. Täna ei ole seal piirkonnas toimuvale kristlaste tagakiusamisele ja kristlike pühapaikade hävitamisele mõeldes ilmselt enamikku nendest kohtadest enam olemas. Võibolla oli Võõbus poolesaja aasta eest viimane teadlane, kes nende pühamute peidikutes varjul olevaid ürikuid ning käsikirju käes hoidis ja lehitses.
Teie, kes te täna usuteaduskonna lõpetate astute, vastu oma saatusele. Kes kindla teadmisega, mida edasi teha, kes kõhkluse ja teadmatusega tuleviku ees. Tegelikult ei ole maailm täna ärevam, kui ta on olnud varem. Vahe on selles, et maailma ärevaimad kohad on taaskord sattunud olema meile geograafiliselt lähemal, kui ehk mõni aeg tagasi. Maailmas on alati olnud sõdu ja pingekoldeid. Ajalugu näitab, et need lihtsalt muudavad asukohti mööda gloobust.
Ometi on maailmas ja loomulikult Eestimaal kohti, kus teid oodatakse ja vajatakse. Teid oodatakse koos omapoolse innukuse, pealehakkamise, ideede ja uudishimuga. Lihtne on minna sama rada, mida mööda juba varem on käidud. Teid on aga ette valmistatud minema maailma, kus on ka käimata või siis rohtunud radu. Peapiiskopina võin kinnitada, et eriti viimaseid leiab paljude kirikute ümbrusest. Teil on võimalus rohtunud rajad uuesti sisse tallata või päris uued ja esimesed teed rajada.
Lõpetuseks olgu saatmas kõiki teolooge tsitaat Arthur Võõbuselt endalt: “Teadlane pole mitte see, kes teiste leide õpib ja edasi annab õpilastele, vaid kes ise midagi uut tahab leida ja seda tuua päevavalgele. Seda õppisin ma oma kolleegidelt ja õpetajailt Tartu ülikoolis” (A. Võõbus 1909–1988, lk 66–67; K. Raudsepp, EELK Usuteadusliku Instituudi väljaanne III, Toronto, Kanada 1990).
Tänan kõiki õppejõude ja kogu usuteaduskonna peret ning soovin kõigile lõpetajatele palju õnne ja rohket Jumala õnnistust!