Kõne – Js 40:28-31
14. märts 2015, Eesti Kongressi 25. aastapäev
Olen võtnud tänase avapalvuse aluseks sellesama teksti, mille 25 aasta eest valis Eesti Kongressi avapalvuse aluseks tollane Pühavaimu koguduse õpetaja, hilisem peapiiskop Jaan Kiivit:
“Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; tema ei väsi ega tüdi, tema mõistus on uurimatu. Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.”(Js 40:28-31)
See, millist rolli mängis Eesti Kodanike liikumine ja Eesti Kongress meie riigi iseseisvuse taastamisel, räägitakse täna veel palju. Suur osa täna siinolijaist omab nende 25-aasta taguste sündmustega isiklikku kokkupuudet. Ilmselt olen mina üks väheseid siin saalis, kelle puutumus toonaste sündmustega pole olnud minu noorusest tulenevalt nii vahetu.
Ometi olid Eesti Kongressi valimised paljude noorte elus olulise sümbolväärtusega. Eve Pärnaste on meenutanud, et just noored näitasid tol ajal üles suurt isamaalisust ja aktiivsust, mistõttu ei soovinud valimiste korraldajad võtta noortelt ära rõõmu tulla esimest korda elus valima just Eesti Kongressi. Tänu sellele sai Eesti esimeseks paigaks Euroopas, kus 16-aastased said valida. Mul on hea meel täna kinnitada, et mina olin üks tollastest 16-aastastest, kes seda võimalust esimest korda kasutas.
Kõnelen sellest seetõttu, et me täna, 25 aastat hiljem mõistaksime, et Eesti Kongress ei ole midagi sellist, mis on jäänud minevikku. Midagi sellist, mida iga viie aasta tagant saame käia siin Estonia kontserdisaalis meenutamas. Toetudes kristlikule maailmavaatele ja oma esivanemate Jumalale, rajas Eesti Kongress Eestile ja tema kõigile elanikele tulevikku.
See Jumalale toetumise kaudu tulevikule lootmine on ka tänase Jesaja-raamatu kirjakoha alusteksti mõtetes, kus öeldakse: “Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.”
Iseseisvuse taastamine, mille alusvundamenti Eesti Kongress oma tööga ladus, ei olnud ainult millegi ammu kadunu ülesleidmine minevikust. See oli uue lootusrikka tuleviku ettevalmistamine uuele põlvkonnale. Seetõttu oli see kõik, mida toona tehti suurem, kui tegijad ise, suurem kui tegijate endi olevik. Selles oli igavikuline ja ajatu mõõde, milles sisaldus selge lootus Jumalale, kelle peale panema oma lootuse hümni viimases salmis. Eesti Kongress lõi homset ja ülehomset päeva, millest on saanud nüüd juba olevik ja mis on aluseks uue põlvkonna tulevikule.
Palun, et tõuseme palveks, milles mõtleme ka nende peale, keda enam meie hulgas ei ole, kuid, kes 25 aasta eest olid meie tänase päeva loojate ja rajajate ridades.
Palvetame: Issand, meie vanemate Jumal. Kasvata meie armastust isekeskis ning anna pikka ja kannatlikku meelt mõismaks elu – minevikku, olevikku ja tulevikku. Pööra oma pale meie poole ja anna andeks, kui oleme Sinu vastu eksinud, anna tarkust uuteks sammudeks ja otsusteks ning saada ise meid riigina ja rahvana. Võta oma varju alla meie Isamaa ja Eesti rahvas ning kingi tarkust kõigile neile, kes on rahva teenistuses. Õnnista ka tänast Eesti Kongressi 25. aastapäeva ja kõiki, kes siin koos on. Palume Sinu rahu kõigile, kes on jõudnud igavikku. Mõtleme neile hetkeks vaikses palves .......... Isa, ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen
Aamen!