EELK peapiiskop Urmas Viilma sõnavõtt ja õnnistamissõnad
riigilipu heiskamisel 24. veebruaril 2017
Kuberneri aias
Armas vaba rahvas!
Meie riigi pealinn on tornide linn. Tallinna reljeefi loovad ajaloolised kirikutornid, linnamüüri kaitse- ja vaatetornid ning kaasaegsed kõrghooned, mis tõusevad klaastornidena pilvede poole. Paljude vanalinna tornide ja majade katustel, isegi mõne kiriku tornis on tuulelipp. Ajaloolised tuulelipud on aastasadade kestel aidanud määrata tuule suunda, kuid lisaks sellele olnud ka visuaalselt ja kunstiliselt ilustatud.
Seisame täna siin iseseisvuspäeva varahommikul linna kõrgeima kindlusetorni Pika Hermanni jalamil. Sellegi torni tippu on heisatud lipp – Eesti rahvus- ja riigilipp. Kuid sellel lipul on hoolimata, millises suunas ta lehvib, hoopis muu ülesanne kui mistahes teisel lipul Tallinna tornidel.
Eesti sinimustvalge trikoloor ei ole tuulelipp! Selle lipu lehvimine igas suunas ja heiskamine iga ilmaga sümboliseerib meie riigi ja rahva sõltumatust. Märgib vabadust otsustada oma olevikku ja tulevikku ise. Eesti riigi iseseisvus ei tohi lõpuni olla mõjutatud ei ida- ega lääne-, põhja- ega lõunatuultest. Õppides minevikust, ei saa me riigi ega rahvana vabadusega mängides käituda tuulelipuna. Vabana lehvib rahvuslipp siin tornis seni, kuni me ei heiska seda siia vaid kaunistatud tuulelipuna. Selleks, et säilitada oma riigi iseseisvus, rahva kestvus, sealhulgas kõigi südametunnistuse vabadus, lehvigu see lipp Looja õnnistusel Eesti sinitaeva all aegade lõpuni!
Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast, kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen