« tagasi


Jutlus Eesti Vabariigi 97. aastapäeva jumalateenistusel


Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mt 20:25–28)

Pühakiri võrdleb Kristuse järgijaid sageli sulastega, kes töötavad oma isanda viinamäel. Sulased ei tee tööd iseenesele, vaid sellele, kes neid on palganud – isandale. Selle isanda all mõeldakse evangeeliumide tähendamissõnades enamasti Jumalat.

Vabas riigis ei taha me kuulda midagi isandatest ja nende teenimisest. Liiga palju on meie ajaloos olnud teiste teenimist ja vaid vaevalt pool sajandit sellist aega, mil oleme ise olnud otsustajad. Mil oleme võinud olla iseseisvad ja vabad. Sõna „isand” toob silme ette kellegi võõra, kes rõhub, kes valitseb, kes määrab ja otsustab meie eest. See tähendab orjust, okupatsiooni ja allutatust ning sellega kaasnevaid piiranguid ja vägivalda.

Tänases kirjakohas Matteuse evangeeliumis pöörab Jeesus äsja kirjeldatud arusaama isandast ja valitsemisest pahupidi sõnadega: „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane.“ (Mt 20:26–27)

See pilt sobib kirjeldama kenasti nii perekonna kui ühiskonna toimimist. Sellele on kohane mõelda eriti täna, meie riigi sünnipäeval. Igal perekonnal, kogukonnal, isegi ettevõttel ja kontsernil, rääkimata riigist, on liider, juht või pea. Kuid ainult peast üksi jääb väheks, et kogukond toimiks ning tagatud oleks kõigi liikmete turvaline olevik ja kindel tulevik. Kogukonna tulevik on turvaline siis, kui tema liikmed esmalt ei mõtle mitte sellele, kui palju igaüks neist teenib, vaid sellele, kui paljusid igaüks neist teenida võib. See käib meie kõigi kohta.

Piibli päevil kehtinud – ja veel tänapäevalgi mitmel pool maailmas kehtiv – isand-sulane ühiskonnakorraldus ei sobinud Jeesusele. Ta ütleb: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija.“ (Mt 20:25–26)

Kas pole märkimisväärne, et ladinakeelne sõna minister tähendab ’teenija, sulane’? Eks selles võtmes mõeldes võime ka riigikogu valimiste nimekirju vaadata kui oma isanda teenistusse ihkavate sulaste järjekorda. Isandaks on rahvas ja Toompea on viinamägi, kus ootab tööpõld. Iga valija saab 1. märtsil anda hääle tema arvates kõige ustavamale sulasele, kõige usinamale teenijale. Kõige parem oleks, kui nimekirjas olijad mõistavad ennast ise just selliste sulastena, kelle kohta Jeesus ütleb: „Ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane.“ (Mt 20:27)

Loomulikult ei ole kaasinimeste teenimine ainult poliitikute ehk rahva teenrite ülesanne. See on ülesanne meile kõigile. Kui vaatan oma pereliikme, töökaaslase, sõbra, tuttava või võõra peale kui ligimese peale, keda saan oma annete ja oskustega läbi armastuse ja mõistmise teenida, oleks vähem vihkamist, sallimatust ja üksteise arvustamist.

Kui viimasel ajal palju kõneainet pakkunud Eesti-Gruusia filmi „Mandariinid“ tegelased oleksid üksteist ligimest teeniva hoiakuga kohelnud, oleksid kõik mandariinid saanud õigeaegselt korjatud ning eri rahvustest saagikorjajad rahus ja üksmeeles oma teed läinud. Istanduse omanik Margus poleks leidnud ootamatut vägivaldset lõppu, vaid oleks jõudnud kodumaale Eestisse. Läks sootuks teisiti. Kui inimene otsib võõras esmalt seda, mis teda teisest eristab ja eraldab, mitte seda, mis teda teisega ühendab, jääbki saak kogumata – vabadus saavutamata. Ja seda mitte ainult Zaza Urušadze filmis nähtud Abhaasia mandariiniistanduses, vaid ka Issanda viinamäel, kus me kõik sulastena igaüks oma ülesannetes isandat teenime.

Meie riigi vabadus on rajatud ustavate sulaste sageli lausa ennastohverdavale teenimisele. Vabaduse saavutamise või hoidmise hinda tuleb kahjuks pahatihti mõõta kaotatud inimeludega – vabaduse altarile valatud ohvriverega. Mõelgem siin Eesti Vabariigi esimesi iseseisvusaastaid varjutanud Vabadussõjale, kogu Euroopast üle käinud maailmasõdade erinevatele lainetele, aga ka praegusele olukorrale Ukrainas.

Annaks Jumal, et saaksime läbi ilma sellise ohvrita nii siin, 800-aastasel Maarjamaal, kui ka mujal Euroopas ja maailmas. Samas, osakem väärtustada kõrgelt seda hinda, mida vabaduse eest on makstud. Kristlastena teame, kui kallis on meie vabadus. „Nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ ütleb Jeesus Matteuse evangeeliumis. (Mt 20:28) Jeesuses Kristuses on Jumal andnud oma Poja surma meie, inimeste eest, et meil oleks elu. Et me oleksime vabad – vabad olema inimesed, vabad armastama ja teenima Jumalat ja ligimest, vabad kandma vastutustundlikult hoolt kogu loodu eest.   

Riigi vabadus ei tähenda ainult poliitilist iseseisvust. See tähendab ka iga üksikisiku turvatunnet kodus, tänaval, tööpaigas. Olgu selleks kodanik või mittekodanik, kohalik või võõras, läbisõitja või külaline. Et vabas riigis elades võiksime olla ka õnnelikud, peame  üheskoos pühendunult ja vastutustundlikult tegutsema selle nimel, et meie kodudes, koolides ega tänavail ei oleks vaja karta alandamist, ülekohut ega vägivalda; et liikluses võiks usaldada foorituld ja ülekäigurada ega peaks pelgama joobes kaasliiklejat; et igal lapsel lubataks sündida ning teda ootaks turvaline ja hoolivate vanematega kodu; et sõpradega välja minev teismeline ei langeks mõnuainete püünisesse; et õpitud ametit saaks pidada ja leiva lauale kanda ka lähemalt kui Tamperest, Espoost või Porist; et meie eakamad kaasteelised ei peaks tundma hirmu ähvardava puuduse ja vaesuse ees, vaid võiksid tunda rõõmu väljateenitud pensionipõlvest.

Igaüks meist otsib ja igatseb head ja kaunist, kõike seda, mida toob vabadus ikkest ja võõraist käskijaist. Püüelgem selle poole kaasinimesi aidates ja teenides. Jumala armu läbi on meile antud vabadus olla heaks sulaseks ja teenijaks ligimesele – pereliikmele ja sõbrale, töökaaslasele ja naabrile, külalisele ja võõrale. „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija,“ ütleb Issand Kristus. (Mt 20:26)

Õnnistatud vabadust ja üksteise teenimise kaunist tööd siin Maarjamaal!

Aamen.


Urmas Viilma
Peapiiskop

24.02.2015 Narva Aleksandri Suurkirikus

« tagasi  üles