« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Palun selgitage ristimärgi sisu. Kuidas tuleb seda õieti teha? Miks luterlikul jumalateenistusel näeb seda äärmiselt harva, peamiselt ainult õpetaja poolt koguduse õnnistamisel?

Ristimärk on palveliigutus, millega inimene tunnistab oma usku ristilöödud ja ülestõusnud Jeesusesse Kristusesse ning palub Jumalalt õnnistust. Tihtipeale öeldakse ristimärgi tegemisel: Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel., kinnitades sellega oma usku Kolmainu Jumalasse, kellest kõneleb Piibel ja kuulutab kirik.

Ristimärgi tähendust on seletatud mitmeti - ja küllap ongi hea, et iga inimene, kes on õppinud ristimärki hindama ja seda sagedasti tarvitab, püüab seda mõtestada oma usust ja jumalatunnetusest lähtuvalt.

Läänekiriku traditsioonis tehakse ristimärki tavaliselt järgnevalt: avatud peopesaga, sõrmi koos hoides puudutatakse kõigepealt laupa, seejärel rinda, edasi kõigepealt vasakut ja siis paremat õlga.

Kui seejuures öeldakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel., puudutatakse Isa nimetades laupa (see viitab Jumalale kui meie mõistuse, mälu, tahte ja kõigi püüdluste keskpunktile ning eesmärgile), Poega nimetades rinda (tähistades nõnda Jumalat kui armastuse täiust ja Jumala igavese Poja tulemist meie maailma, inimesekssaamist ning meie lunastamist) ning viimaks Püha Vaimu nimetades õlgu (see viitab Pühale Vaimule kui Jumala annile, kes meid uuendab ja pühitseb ning annab meile jõudu elada Jumala laste ning Kristuse jüngritena).

Teine läänekirikus levinud seletusviis on lunastuslooline: Jumala igavene Poeg, kes troonib taevasel aujärjel (laup) on tulnud alla ja saanud inimeseks (rind), kannatanud ja surnud meie eest, läinud surmavalda (vasak õlg) ning surnuist üles tõusnud ja taas Isa paremale käele istunud (parem õlg).

Idakirikus tehakse ristimärki veidi teisiti. Ristimärki tegeva käe (ristimärki tehakse kõigis traditsioonides alati parema käega) pöial ning kaks esimest sõrme on otsapidi koos (sellega meenutatakse Jumala kolmainsust) ning kaks viimast sõrme painutatud peopesasse (see sümboliseerib Kristuse inimlikku ja jumalikku loomust). Ka idatraditsioonis alustatakse ristimärgi tegemist laubalt rinnale, aga seejärel puudutatakse kõigepealt paremat ja seejärel vasakut õlga. Üks levinud seletus sellele on, et ristimärgiga palutakse õnnistust nii inimese vaimule (laup: mõistus, tahe jne) ja hingele (süda: tunded, meel, hoiakud jne) kui ka ihule (õlad, mis viitavad inimese tööle ja tegutsemisele, kusjuures alustatakse olulisemast töökäest - paremast käest, nii nagu ka Piiblis Jumala tegutsemisest kõneldes nimetatakse tihtipeale Tema paremat käsivart, millega Ta on teinud vägevaid tegusid).

Sellel, miks luterlikus kirikus on ristimärki näha väga harva, on peamiselt ajaloolised põhjused. Martin Luther ja temale järgnenud esimesed luterlikud usupuhastajad pidasid ristimärki väga kalliks (Luther rõhutab ristimärgi tegemise tähtsust ka Väikses Katekismuses), ent hiljem, kui eriti saksa keeleruumis võtsid võimust mitmesugused kalvinistlikud mõjutused, mida toetasid ka riigivõimud, ristimärgi tegemine taandus ja tihtipeale lausa keelati.

Tänapäeval julgustatakse luterlikus kirikus taasavastama vanu kiriklikke traditsioone, mis aitavad inimesel süveneda usus ning seda kogu oma eluga, kogu oma ihu ja hingega väljendada ja tunnistada. Seega on ka ristimärgi tarvitamine sagenenud.

Inimene, kes on ristimärgi tegemise enda jaoks (taas-)avastanud, õpib seda väga kiirest hindma ja kalliks pidama. Ristimärgiga võib alustada ja lõpetada iga palvet. Jumalateenistusel on sobilik ristimärki teha jumalateenistust alustades, pattude andeksandmist vastu võttes, usutunnistust ning Meie Isa palvet (alustades ja) lõpetades, armulauda ja õnnistust vastu võttes ning tegelikult alati, kui inimene tunneb selleks sisemist vajadust.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
02.05.2007

�les üles