« tagasi

Eri kirikud ja religioonid


Kuidas suhtub EELK katoliku ja õigeusu kiriku pühakutesse?

Vastavalt EELK põhikirjale on EELK õpetuse (ja suhtumiste) aluseks Vana ja Uus Testament, vanakiriklikud usutunnistused ning luterlikud usutunnistuskirjad (olulisimana viimastest Augsburgi usutunnistus).

Pühakute kohta öeldakse Augsburgi usutunnistuse 21. peatükis nõnda:

Pühakute kummardamisest õpetatakse meie juures, et pühakute mälestamine on kosutav ja sobiv usule. Võime näha, kuidas arm pühakutele osaks sai ja kuidas usk neid elus aitas. Peale selle tuleb igaühel pühakute häid tegusid eeskujuks võtta omal kutsealal. Nii võib näiteks keiser hea südametunnistusega järgida Taaveti eeskuju Jumala nimel, kui ta näiteks sõda peab türklaste vastu. Kuninglik amet nõuab oma kodanike kaitsmist. Kuid Püha Kiri ei sisalda ühtegi vihjet sellele, et tuleks pöörduda pühakute poole selleks, et neilt otsida abi. Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimese vahel, inimene Jeesus Kristus.(1Tm 2:5) Tema on ainus Õnnistegija, ainus Ülempreester, armuallikas ja eestkostja Jumala juures (Rm 8:34).Tema on ainsana tõotanud kuulata meie palveid. Kirja järgi on ülevaim jumalateenistus see: otsida südamest Jeesust Kristust kõigis hädades ja hüüda Teda appi kõigis asjades: Kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.(1Jh 2:1)

Augsburgi usutunnistuse apoloogias täpsustatakse seda, tuues esile pühakute austamise tähtsuse kolm aspekti:

1. Jumala tänamine armu ja halastuse eest, mida Ta on oma pühakutele ja nende kaudu kogu kirikule osutanud.

2. Usu kinnitamine, mida pühakute meenutamine ja austamine meie juures teostab.

3. Pühakute eeskuju, eeskätt nende usu, aga ka teiste vooruste järgimine, milles seisneb tõeline pühakute austamine.

Samuti tõdetakse, et nii inglid kui pühakud taevas palvetavad kiriku eest, kuid eitatakse vajadust paluda pühakutelt eestkostet, kuna meie ainus eestkostja ja vahemees Jumala juures on Tema ainusündinud Poeg, meie Õnnistegija Jeesus Kristus.

Niisiis on hea pühakuid meenutada, nende eeskuju järgida, Jumalat neile ja nende kaudu osaks saanud armu eest tänada ning nende eestpalvele loota (vrd Ilm 5:8, kus kirjeldatakse Jumala taevast aujärge ja öeldakse: Kui Ta oli võtnud raamatu, siis need olevused ja need kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, igaühel oli käes kannel ja kuldkausid täis suitsutusrohte - need on pühade palved.). Samas tuleb hoiduda sellest, et pühakute austamine muutuks ebausuks või koguni ebajumalakummardamiseks. Ka õigeusu ja roomakatoliku kirikus tehakse väga selget vahet Jumalale kuuluva austuse ja kummardamise ning pühakute austamise vahel.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
25.04.2007

�les üles