« tagasi

Eri kirikud ja religioonid


Milline vaimulike hierarhia on katolikus kirikus, milline õigeusu kirikus? Kas praost ja õpetaja on sünonüümid?

Sõna hierarhia tuleb kreeka keelest ja seda võib tõlkida kui püha kord või püha amet, aga ka näiteks püha algus, kusjuures algus ei ole siinkohal mitte niivõrd ajalises, vaid isikulises tähenduses, tähistades seda, kellest kogu pühadus (ja ka kiriklik amet) lähtub.

Sõna püha, kreeka keeles hieros tähendab midagi või kedagi, kes kuulub Jumalale ning on seotud pühamu (templi, kiriku) ja seal toimuva jumalateenistusega.

Kristliku arusaama järgi on igasuguse pühaduse, seega ka jumalateenistuse ja kirikliku hierarhia lähteallikaks Jumal ise. Nii katoliku kui õigeusu kirik mõistavad seega vaimulikku ametit lahutamatult seotuna inimeseks saanud Jumala Poja, Jeesuse Kristusega, kes on meie hingede Ülevaataja ja Karjane (1Pt 5:4), suur Ülempreester (Hb 4:14) ja see, kes ei ole tulnud, et Teda teenitaks, vaid et ise teenida ja oma elu inimeste eest lunahinnaks anda (Mk 10:45).

Sellest lähtudes on kirikus kujunenud kolmeastmeline vaimulik amet, mida nii ida- kui läänekirik peavad Jumala enda poolt seatuks: piiskop (ülevaataja), preester (presbüter, vanem) ja diakon (abiline, teenija).

Kristlikus teoloogias kõneldakse ka Kristuse kolmest ametist: Ta on preester, karjane ja prohvet. Õigupoolest on igal ristitud inimesel neist Kristuse ametitest osa, kuna kõik on kutsutud tooma Jumalale vaimulikke ohvreid, oma ligimese eest hoolt kandma ja kogu oma eluga Jumalast tunnistust andma. Eriliselt on see kõik aga nende ülesanne, kes on pühitsetud vaimulikuks ja kehastavad nii Kristust ennast.

Lisaks vaimuliku ameti kolmele astmele on kirikutes väga palju mitmesuguseid struktuure, ametikohti ja ametikandjate liigitusi. Sagedasim kõigist on kogudusepreester, keda Eesti luterliku kiriku traditsioonis on harjutud nimetama õpetajaks (või kirikuõpetajaks), aga keda võib nimetada ka näiteks pastoriks (karjane, hingekarjane). Õigeusu kirikus kõneldakse vastavalt ametipositsioonile ka näiteks ülempreestritest või esipreestritest, katoliku traditsioonis on väga tuntud kaplanid, kes on tavaliselt mõne koguduse või töölõigu abipreestrid, või näiteks kardinalid, kes omavad olulist rolli kogu kiriku juhtimisel. Rooma-katoliku kirikus on väga oluline roll Rooma piiskopil ehk paavstil, keda peetakse apostel Peetruse ametijärglaseks ja tema kombel kogu kiriku maapealseks juhiks.

Põhjalikuma huvi korral erinevate kirikustruktuuride ja -ametite vastu tuleks otsida abi vastavast kirjandusest.

Kohaliku kiriku (nt Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku või Eestis asuva rooma-katoliku koguduste või Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku) eesotsas seisab piiskop (või peapiiskop, kellel võib olla abiks teisigi piiskoppe) koos kirikuvalitsusega. Kohaliku kiriku või suurema kirikuprovintsi eesotsas olevat piiskoppi nimetakse ka metropoliidiks, suurte iseseisvate kirikute (patriarhaatide) kõrgeimat vaimulikku juhti aga patriarhiks.

Praostiks nimetatakse luterlikus traditsioonis tavaliselt kiriku ühe osa (praostkonna) vaimulikku juhti, kes on vaimuliku ameti astmelt preester ja enamasti ka mõne koguduse õpetaja. Tema ülesandeks on esindada oma praostkonnas kirikuvalitsust ning üldkiriklikul tasemel oma praostkonda. Katoliku kirikus nimetatakse praostiks tavaliselt mõne keskse koguduse preestrit, kelle üldjuhtimise all võivad olla mitmed väiksemad ümberkaudsed kogudused koos nende vaimulikega.

Sõna praost tuleneb ladinakeelse sõna praepositus keskaegsest vormist propositus ning on eesti keelde jõudnud saksa keele vahendusel (Propst). See tähendab ametikandjat, kes on seatud teiste üle neid juhatama.

Kokkuvõtteks: kõige lihtsamal kujul võime kõnelda kiriklikust hierarhiast kui kolmeastmelisest vaimulikust ametist (piiskop, preester, diakon), laiemalt aga tähistab see kogu kiriku väga mitmekesist juhtimisstruktuuri ja väga mitmesuguseid ameteid, mis võivad üksteisest eri paikkondades ja kirikutes suurel määrel erineda.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
07.03.2007

�les üles