« tagasi

Moraaliküsimused


Jeesus oli 100% inimene ja 100% Jumal, temas oli üheaegselt nii jumalik kui inimlik loomus. Kas Jeesuse inimlik loomus oli patule kalduv, nagu on sünnipäraselt kõigil inimestel? Kas Jeesus päris oma ema Maarja kaudu ka pärispatu?

Veel teine küsimus pärispatu kohta: kas pärispatt on ainult meie loomuse kalduvus patule, n-ö patu toormaterjal, või kaasneb pärispatuga ka patusüü? Kas inimene, tegemata veel ainsatki teadlikku pattu (väikesed lapsed), on pärispatu tõttu süüdi Jumala ees?

Augsburgi usutunnistuse 2. peatükis öeldakse pärispatu kohta:

Edasi õpetatakse, et Aadama langemisest saadik (1Ms 3) on kõik loomulikult sigitatud inimesed patus saadud ja sündinud. See tähendab, et kõigis mõjub emaihust saadik kaasasündinud kuri iha. Neil ei saa oma loomult olla õiget jumalakartust ega tõelist usku Jumalasse. Õpetatakse veel, et see sünnipärane pahe, pärispatt, on tõeline patt. Seega mõistetakse hukka ja Jumala igavese viha kätte kõik, kes ei sünni uuesti ristimise ja Püha Vaimu läbi.

Patt tähendab lahusolekut Jumalast, vastuhakku Jumalale, mis on omane igale inimesele. Seetõttu kannab iga inimene ka pärispatu süüd, millest inimene mõistetakse õigeks ristimise ja usu läbi.

Kuna Jeesus on üheaegselt Jumal ja inimene, ei ole Temas ka seda ülalnimetatud lahutatust Jumalast ega vastuhakku Jumalale, vaid Temas, inimeseks saanud Jumalas, on Jumal ja inimene taas ühendatud - ja Tema kaudu kogu inimkond (reaalselt teostub see kaotatud ühenduse taastamine küll üksnes nende juures, kes on ristitud ja usuvad ning püsivad Jumala armus).

Niisiis ei ole Jeesus ei inimese ega Jumalana kalduv patule. Kirjas heebrealastele öeldakse, et Jeesus pidi kõiges saama vendade sarnaseks, et Temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks (2:17), sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta (4:15).

Jeesus on uus Aadam (vrd nt Rm 5; 1Kr 15), uue inimkonna algus ja rajaja, inimese jumalanäolisuse taastaja, tõeliselt loodupärane, rikkumata inimene, kelle väe läbi need, kes Temasse usuvad, saavad Tema sarnaseks ja täiesealiseks Tema mõõtu mööda (Ef 4:13).

Mis puutub lastesse, siis niipea, kui nad on kasvades omandanud pisutki iseseisvust, märkame, et ka neis on paraku täiesti olemas kalduvus kurjale. Piibelliku arusaama järgi on see kalduvus inimeses eostamise hetkest alates. Seega on kristlike vanemate kohustus oma lapsed võimalikult peatselt pärast sündimist ristida - nii, nagu nad on kohustatud oma lapse eest ka kõikvõimalikul muul moel hoolitsema. Küsimusele, mis saab ristimata surnud lastest, teab vastust Jumal üksi - meie kohus on nad palves Jumala kätte usaldada.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
15.01.2007

�les üles