« tagasi

Piibel ja teoloogia


Kristlus väidab, et Jumala loodud maailm on hea. Samas kuidas siis suhtuda sellesse, et näiteks loomariigis ühed liigid toituvad teistest liikidest. Kas loomade poolt üksteisele põhjustatud kannatus sobib kokku loodu headusega?

Ja veel üks küsimus: mida arvata väitest, et Pühakirja järgi lõi Jumal kõik loomad taimetoitlasteks ning üksteise murdmine sai alguse inimese pattulangusest?

Just seesama viimane väide ongi vastus esimesele küsimusele. Taoline küsimus on kindlasti läbi aegade paljude inimeste ees seisnud ja piibelliku maailmapildi järgi on tõepoolest kõige maailmas leiduva kurja põhjuseks inimlik kurjus ja patt.

Kui vaatame loomislugu, siis näeme, et Jumal loob inimese erinevana kõigest muust (oma näo järgi ja enese sarnaseks) ning paneb ta kõike loodut valitsema, s.t. hoidma ja harima (mitte selle üle vägivallatsema, nagu pattulangenud inimene oma rikutuses tihtipeale teeb). Piibli maailmapilt on selgelt hierarhiline: kõige alguses ja kõige üle seisab Jumal, kellele allub kogu Tema loodu - aga selles loodus valitseva hierarhia tipus on inimene.

Pattulangus tähendas tegelikult seda, et inimene üritas Jumalat troonilt tõugata ja Tema asemele - või vähemalt Tema kõrvale - asuda. Selle mässu tulemuseks on see, et kogu loodu harmoonia on rikutud - inimese mässule Jumala vastu vastas loodus omakorda mässuga inimese vastu (1Ms 3:17-18: Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!). Ühtlasi tuli surm kui Jumalast lahutatuse ja patu paratamatu tulemus (1Ms 3:19: Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!, vrd ka 1Ms 3:21: Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga.)

Apostel Paulus ütleb, et inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm (Rm 5:12), ning kirjeldab üldist olukorda nii: Loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele - mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini. (Rm 8:19-22) Võrdluseks võib lugeda prohvet Jesaja kuulutust uuest, lunastatud maailmast: Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja. (Js 11:6-9)

On väga oluline pidada meeles kahte asja. Esiteks seda, et Jumal on endiselt kogu loodu, ka inimese Looja ja Käskija, kuigi inimene ise seda ehk tihtipeale teada ei taha. See tähendab, et viimselt on kõik ikkagi Tema käes - ja ka see paradiis, kogu loodu uuekssaamine, millest piibel prohvetlikult kuulutab, ei sünni mitte iseenesest ega inimeste jõupingutuste abil, vaid Jumala tahtel ja Tema armastuse läbi.

Teiseks aga peame teadma, et ka enne lõpliku lunastuse saabumist, enne uut taevast ja uut maad, oleme meie, Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimesed, kohustatud pöörduma tagasi Tema juurde ning püüdma Tema abiga Ta tahte järgi elada: mitte mässates oma Looja vastu, vaid Tema sõna kuulates, mitte vägivallatsedes üksteise ja Jumala loodu vastu, vaid üksteist armastades ja Jumala loodu eest hoolt kandes, seda hoides ja harides. Me ei saa seda uueks teha ega sellest kõiki patu tagajärgi kaotada, aga me saame teha väga palju selleks, et maailma olukorda mitte enam hullemaks muuta, ja veelgi enam: meile on siiski antud võime ja võimalus asju teinekord parandada ja meie poolt põhjustatud kahju leevendada. Inimese vastutus Jumala ja Tema loodu ees on väga suur.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
14.11.2006

�les üles