« tagasi

Piibel ja teoloogia


Kelle kohta käisid Jeesuse sõnad ristil: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad?Kas teda risti löönud rooma sõdurite kohta? Või kõigi kohta, kellel oli süüd tema ristilöömises, seega kogu inimkonna kohta? Kas näiteks variserid, keda Jeesus hukka mõistis, tõesti ei teadnud, mis nad teevad, s.t ei teadnud, et teevad Jeesuse vaenamisega ülekohut?

Tegemist on huvitava küsimusega, kuna Jeesuse palve ristilööjate eest seisab vaid Luuka evangeeliumis (Lk 23:34), kusjuures tihtipeale (nagu ka viimases eestikeelses piibliväljaandes) sulgudes. See tähendab, et paljudes vanades Luuka evangeeliumi käsikirjades see palve puudub.

Just sellest, et neid Jeesuse sõnu ei ole kõigis käsikirjades, on võimalik välja lugeda, kuidas seda palvet on juba vanast ajast peale mõistetud.

See ei ole palve eeskätt vahetute ristilööjate eest, kuna nemad on vaid tööriistad ja nende puhul kehtib veelgi enam see, mida Jeesus ütleb Pilaatusele: Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud Sinu kätte. (Jh 19:11) Muide, kiriku pärimuse järgi olla vähemalt üks Jeesuse risti löönud rooma sõjameestest, võib-olla aga koguni kaks, hiljem kristlaseks saanud ja märtrisurma surnud.

Tegemist on palvega juutide, nende preesterkonna ja rahvajuhtide eest. Sel põhjusel ei ole paljud juudivaenulikud käsikirjad (nt Markion) seda palvet ära toonud. Selles, et nad tõesti ei teadnud, mida nad teevad, oli veendunud ka apostel Paulus, kes kirjutas: Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda (et Jeesus oli Messias) ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. (1Kr 2:8) Johannese evangeeliumis on juttu ülempreester Kaifasest, kes kuulutab prohvetlikult - ilma, et ta sellest ise aru saaks -, et Jeesusel tuleb surra rahva eest (Jh 11:49-52). Apostel Paulus ütleb enda kohta - aga see kehtib kindlasti ka teiste juutide (ja mitte ainult juutide) puhul: Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes on mu teinud vägevaks sellega, et Ta oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind, endist Jumala teotajat ja tagakiusajat ja julmurit. Kuid Ta on mu peale halastanud, sest uskmatuses ma tegutsesin arutult. (1Tm 1:12-13)

See, et Jeesus pidi surema, oli nõnda seatud (vrd Mk 14:21 par) - ja tegelikult on meil kõigil Tema surmas süü, sest Ta suri meie igaühe pattude pärast. Tema surm ei ole aga mitte ainult märk meie süüst ja patust, vaid ka Jumala mõõtmatust armastusest ja andestusest, mille Ta on meile oma Pojas kinkinud. Nii et ole meil vaja otsida süüdlasi, vaid pöörduda kahetsuse ja meeleparandusega Jumala poole ning uskuda, et Jeesuse palutud ja teostatud andestus kehtib ka meie puhul.

Üks huvitav asjaolu veel. Väidetavalt olla Jeesuse-aegse hukkamisrituaali juurde kuulunud hukkamõistetu patutunnistus enne surma. See pidi leidma aset just selle koha peal, kus Jeesuse suust kõlab palve nende eest, kes enese teadmata on Tema, süütu Jumala Poja, süüdi ja surma mõistnud ning risti löönud.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
26.10.2006

�les üles