« tagasi
Piibel ja teoloogia
Mis vahe on luterlikul ja baptistlikul ristimisel? Miks luterlik ristimine on sakrament, aga baptistlik mitte?
Luterlik õpetus sakramentidest rajaneb vanakiriklikul arusaamal, mille kohaselt sakramendis ei ole mitte üksnes \"välised tähised kristlaste usu äratundmiseks\" (Augsburgi usutunnistus XIII), vaid taolised märgid ja toimingud, mille kaudu Jumal pakub oma armu ja laseb sellel inimeses toimida.
Augsburgi usutunnistuse apoloogia XIII artiklis täpsustatakse sakramendi tähendust, rõhutades, et sakrament on väline märk, mis on Jumala poolt seatud ja mille läbi on tõotatud anda armu. Väga oluline on aga see, et sakramente ei mõisteta automaatselt toimivatena, justkui annaksid nad neid vastuvõtvale inimesele armu ilma tema sisemise osaluseta: „Tõotused on kasutud, kui neid usus vastu ei võeta.“
Kuna sakramente mõistetakse luterlikes usutunnistuskirjades \"nähtava Sõnana\", siis nad on seda, mida nad tõotavad – nende vastuvõtmise viisist sõltub, kas nad toovad vastuvõtjale õnnistust või hukkamõistu.
Sakramendid on nähtavad märgid, mis on seatud Jumala enda tahtel selleks, et vahendada meile Jumala armu ning aidata meil usus osa saada Tema tõotustest.
Kitsamas või rangemas mõttes nimetatakse taoliste talitustena kolme: ristimist, armulauda ja meeleparandust (ehk pihisakramenti).
Tsiteerin Augsburgi usutunnistuse apoloogia XIII artiklit: „Kui me kirjeldame sakramente kui riitusi, millel on Jumala käsk ja millele on lisatud armu tõotus, siis saab kergesti otsustada, mis on tegelikult sakramendid ... Selle kohaselt on tegelikult sakramendid ristimine, Issanda Õhtusöömaaeg ja absolutsioon (lahtimõistmine), see tähendab meeleparanduse sakrament. Sest nendel riitustel on Jumala käsk ja armu tõotus, mis põhineb Uuel Testamendil. Sest südamed peavad kindlalt uskuma, et kui meid ristitakse, kui me sööme Issanda Ihu, kui me võtame vastu absolutsiooni, siis annab Jumal meile tõesti Kristuse pärast andeks.“
Lisaks sellele möönab Augsburgi usutunnistuse apoloogia koguni, et ka tervet rida muid riitusi võib pidada sakramentideks, nende hulgas näiteks ordinatsiooni ja abielu. Tõsi, üsna külmalt suhtutakse konfirmatsiooni ja viimsesse võidmisse (tänapäeval haigete salvimine), mida ei peeta õndsusvajalikuks ega seetõttu sakramentideks nimetatud talitustega samaväärseteks.
Baptistidele taoline sakramentidekäsitlus omane ei ole, vaid nende jaoks on ristimise ja armulaua puhul tegemist pigem väliste sümbolitega, mis meenutavad inimestele Jumala armu, aga ei teosta seda.
Baptistide arusaama järgi annab ristitav ristimises avaliku tunnistuse selle kohta, et ta vana elu on koos Kristusega surnud ja maha maetud. Ühtlasi on see tunnistus koos Kristusega uuele elule tõusmisest. Seejuures palub ta ristimises Jumalalt armu, et elada hea südametunnistusega uut ja püha elu. Niisiis on tegemist - küll usalduses Jumala vastu - puhtalt inimesepoolse teoga, mis järgneb usuletulekule ja Jumala poole pöördumisele.
Luterlikku arusaama ristimisest väljendab Augsburgi usutunnistuse IX peatükk nõnda: \"Ristimisest õpetatakse, et see on tingimata vajalik õndsuseks ja selle läbi pakutakse armu. Ristida tuleb ka lapsi, keda ristimises Jumalale üle antakse ja Tema poolt armulikult vastu võetakse. Seepärast lükatakse tagasi ümberristijad, kes õpetavad, et laste ristimine ei olevat õige.\"
Niisiis on ristimine luterliku õpetuse kohaselt (ja seda õpetavad ka roomakatoliku kirik ning õigeusu kirikud) sakrament, püha talitus, kus Jumal pakub inimesele oma armu, sünnitab inimese vee ja Püha Vaimu läbi uuesti (Jh 3:5; Tt 3:5) ning liidab inimese Kristusega ja Tema kirikuga (Gl 3:27; 1Kr 12:12). Ristimises antakse inimesele andeks tema patud ning varustatakse Ta Püha Vaimu andidega, et Ta võiks kristlasena elada (Ap 2:38j).
Oluliseks erinevuseks on see, et baptistid ei risti lapsi. Kuna luterliku ja vanakirikliku arusaama järgi ei ole ristimine mitte inimese, vaid Jumala tegu, mida vajavad kõik inimesed, on kirik praktiseerinud lasteristimist oma algusaegadest peale. Mis puutub ristimise välisesse kujusse, siis tunneb kiriku ajalugu nii vee alla kastmisega kui ka piserdamise või ülevalamisega ristimist, kusjuures põhirõhk ei ole veekogudusel, vaid Jumala sõnal ja tõotusel, millel ristimine rajaneb.
Lõpetuseks tuleb veel märkida, et luterlik kirik tunnustab baptistlikku ristimist juhul, kui see on teostatud õigel viisil, s.t. veega ning Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.Enn Auksmann
16.10.2006
üles