« tagasi

Usk ja elu


Jumala poole pöördudes ja oma patte kahetsedes annab Jumal meile andeks meie patu ja sünnitab meid vaimulikult uuesti — loob meis uue elu Kristuses, annab meile uue, Kristuse loomuse. Öeldakse ka, et Jeesuse Kristuse veri peseb meid puhtaks kõigest patust. Siit küsimus: kas Jumal peseb Jeesuse verega puhtaks meie vana, aadamliku loomuse? Kui jah, miks peab siis see puhastatud ja seega veatuks tehtud loomus risti löödama, et me enam ei orjaks pattu? Kas vana loomus saab olla puhas, kui kalduvus patule säilib? Kui mitte, mis on siis see, missugune osa meist, mille Jumal puhastab Jeesuse verega?

Ja veel: kas on õige niiviisi asja ette kujutada, et me ohverdame Jumalale oma vana loomuse, laseme tal selle risti lüüa. Ent Jumal võtab vastu vaid veatu ohvri, seega tuleb eelnevalt vana loomus Jeesuse verega puhastada (=pattude andeksandmine), alles seejärel saame lasta selle Jumalal kõrvaldada ja meile uue loomuse vastu anda. Seega pattude andestus ja uussünd ei toimukski nagu ühel ja samal hetkel...?

Kristuse ohver on asendav lepitusohver, s.t. inimeseks saades võtab Jumala Poeg enda peale kogu inimeste süü ja patu ning sureb inimeste eest, nende asemel. Pühakiri nimetab Kristust uueks Aadamaks (1K 15), uueks Inimeseks - Temas \"võetakse inimkond kokku\" ning luuakse uuesti (iseküsimus on, kuidas üksikinimene sellest osa saab - sellest veidi hiljem). Apostel Paulus ütleb, et Jumal on teinud Jeesuse \"patuks meie asemel\" (2Kr 5:21), et meie saaksime \"Jumala õiguseks Tema sees\", s.t. Kristuses on Jumal meiega teatud mõttes kohad vahetanud: võtnud endale meie patu ja andnud meile oma õiguse. Ühtlasi on Kristuse ristisurm meile Jumala armastuse ülimaks märgiks: \"Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.\" (1Jh 4:9-10)

Kui nüüd inimene saab Kristusest uueks, sünnib uuesti, siis on tal ka uus, Kristuse loomus, ja tema vana loomus on ühes Kristusega risti löödud (Rm 6:6). Meil ei ole Jumalale midagi ohvriks tuua, kasvõi juba seepärast, et Ta on ise meie Looja ja eluandja, s.t. me kuulume niikuinii Temale. Küll aga tahab Jumal, et me seda vabadust, mille Ta meile on andnud - vabadust valida hea ja kurja vahel - õigesti tarvitaksime, ning Ta aitab meid selleks oma Püha Vaimu läbi, kes meid pühitseb ja meis head vilja esile toob.

Kristuse lepitusohvrist osasaamine, patule suremine ja uueks eluks ülestõusmine või uuestisündimine toimub ristimises (vt Rm 6), millega peab liituma inimese usk ja tahe elada Jumala lapsena.

Ristimisega antakse inimeseele andeks kõik tema patud, nii pärispatt kui kuni ristimiseni sooritatud isiklikud patud. Ristimise läbi sünnib inimene uuesti ja temasse ei jää enam midagi, mis takistaks pääsu Jumalariiki - inimeste karistuseks pärast pattulangust oligi ju Jumalariigist, Jumala ligiolust väljatõukamine. Kristuses on Jumal inimkonna taas omaks võtnud, enesega lepitanud ja süüst puhastanud. Patune inimene ei või näha Jumalat ja jääda elama (2Ms 33:20), Kristuses on Jumal ennast inimestele nõnda ilmutanud, et igaüks, kes vaatab Tema lunastavale ohvrile ja usub Temasse, jääb elama ning pärib igavese elu (vrd Jh 3:14-18).

Pärast ristimist säilib inimeses küll see rikutus, mille ta on pärinud siia maailma sündides (kalduvus patule, haigustele, kannatustele, samuti surelikkus), sellest kõigest vabaneb inimene siis, kui tema maine elu on lõppenud ja Jumal ta viimsel päeval uueks loob (vt 1Kr 15). Nii, nagu esimesed inimesed olid võimelised patustama, on ka uutel, ristitud inimestel see võimalus ja vabadus olemas. Jumal ootab meilt vastuarmastust ja usku, mis väljendub selles, et me hoidume teadlikult ja tahtlikult patust ning elame Jeesuse eeskuju järgi: \"Kes ütleb enese püsivat Temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu Tema on käinud.\" (1Jh 2:6) Kui me aga eksime ja patustame, siis võime tulla kahetsedes Tema juurde ning Ta annab meile meie patud andeks (1Jh 1:5-10; Rm 5:1-11).

Jeesus võrdleb ennast viinapuuga ja meid viinapuu okstega (Jh 15). Ristimises oleme sellesse viinapuusse liidetud. Vilja ei kanna me mitte iseenesest, vaid sellepärast, et Kristus on meid oma olemisse vastu võtnud (nagu Ta on inimeseks saades vastu võtnud kogu inimliku olemise). Nagu viinapuu oksad vajavad pidevat hooldust ja puhastamist, vajame seda meiegi: me ei ole veel täiuslikud, vaid Jumal peab hea aednikuna meie eest pidevalt hoolt kandma. Ja nagu viinapuu oksad hävivad, kui nad viinapuust lahutada, ei suuda meiegi midagi ilma Kristuseta, kes on saanud meile \"tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks\" (1Kr 1:30).

Kokkuvõtteks: Jumal on andnud oma Poja meie eest patu- ja lepitusohvriks ning sünnitab meid ristimise läbi uueks eluks Kristuses. See on Tema and - meil endal ei ole mingit ohvrit, mida Talle tuua. Küll aga võime Talle tuua oma tänu ja armastuse, püüdes elada Tema tahte järgi ning lastes Tal ennast Püha Vaimu läbi üha Kristuse sarnasemaks kujundada: \"Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Ma ei taha tühistada Jumala armu, sest kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud.\" (Gl 2:19-21)

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
12.10.2006

�les üles