« tagasi

Piibel ja teoloogia


Miks pöördus Jeesus ristil olles Isa, s.t Jumala, s.t iseenda poole?

Tegemist on äärmiselt olulise küsimusega, millega on kahtlemata väga raske ühe kirjaga ammendavalt vastata. Püüan seda, lähtudes veel ühest küsimusest: milline tähtsus on meie jaoks usul sellesse, et Jeesus on Jumala Poeg, s.t. tõeline Jumal?

Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene – see tõde on kogu kristliku usu aluseks. Kuigi alati on olnud neid, kelle jaoks see ei olegi nii iseenesestmõistetav – ja kindlasti on olnud väga palju vaidlusi ja arusaamatusi mitmesuguste teoloogiliste ja filosoofiliste mõistete üle, millega on püütud Jeesuse Kristuse olemust inimkeeli lahti seletada.

Juba vanal ajal oli neid, kes eitasid Jeesuse jumalikkust – kõige tuntumad on nõndanimetatud ariaanid, 3.-4. sajandil elanud preestri Ariuse õpetuse järgijad, kelle arvates võib Jeesust küll nimetada Jumala Pojaks, kuid Ta ei ole siiski ainsa tõelise Jumalaga võrdne, vaid on justkui veidi madalama järgu jumal või jumalus tõelise Jumala ja inimeste vahel. Tänapäeval esindavad üsna samasugust seisukohta Jehoova tunnistajad, kelle põhjendusedki taolisele arusaamale on üpris sarnased Ariuse omadega, näiteks puhtinimlik loogiline konstruktsioon, mille kohaselt väiksem – ehk inimene – ei saa mahutada suuremat – ehk Jumalat. See tähendab, et kuna Jeesus ilmus inimesena, ei saanud Ta nende arvates olla Jumal – et aga ka nemad ei saa eitada, et Jeesus on siiski midagi enamat kui lihtsalt inimene, ongi nad nuputanud välja oma õpetuse Jeesusest kui mingist Jumala ja inimese vahepeal olevast „vaimolendist“, kes viibis siin maailmas näiliselt inimese kujul.

Tänapäeval on märksa sagedasem arvamus see, et Jeesus oli lihtsalt inimene – üsna eriline küll, suur õpetaja ja võib-olla koguni prohvet, kuid ikkagi vaid inimene. Ja kui see inimene viimaks suri, siis tema eksistents ka lõppes – jätkudes vaid Ta õpilaste südames ja mõttes. On muidugi neidki, kes Jeesuse olemasolu üleüldse eitavad, kuid tänu ajalooteaduse selgele seisukohale Jeesuse olemasolu tõelisusest on taolisi üpris väheks jäänud.

Küllap paljud inimesed on kuulnud ka eelkirjeldatutele vastupidistest õpetustest, näiteks nõndanimetatud monofüsiitlusest, mille kohaselt Jeesus omas vaid ühte, aga mitte inimlikku, vaid jumalikku olemust. Pealiskaudsel vaatlemisel võib paista, et näiteks Armeenia kirik esindab taolist seisukohta, kuigi see päris nii ei ole. Põhjus, miks Armeenia ja näiteks ka Kopti kirik ei nõustunud ammustel aegadel Chalkedoni kirikukogu õpetusega Jeesuse kahest loomusest, oli kartus, et Jeesuse isiku ühtsuse mõistmine võib seeläbi kannatada. Nii siis tunnistavad näiteks armeenia kristlased tänapäeval, et Jeesus on küll tõeline Jumal ja ka tõeline inimene, aga Tal ei ole kahte loomust, vaid Tema inimlikkus ja jumalikkus moodustavad ühe teineteisest eristamatu terviku. Muidugi on tegemist vaid teoloogiliste arutlustega, aga siiski on siin üks oht, ja nimelt, et võib tekkida raskusi ühelt poolt selle mõistmisega, mis eristab Jeesust ehk Jumal Poega Jumal Isast – seega Kolmainsuse küsimus –, teisalt aga ka Jeesuse ristisurmast arusaamisega ja sellele õige tähendusega andmisega, sest kui ristil suri tõesti Jumal ise täielikult ja sõna otseses mõttes, siis võib õigusega küsida, kas nende päevade jooksul, mil Jeesus oli surnud, ei olnudki Jumalat. Või nii, nagu ülalolevas küsimuses: miks pöördus Jeesus ristil olles Isa, s.t Jumala, s.t iseenda poole?

Läbi aegade on need küsimused tekitanud palju arutelusid ja vaidlusi – ja küllap vaieldakse nendel teemadel edaspidigi.

Jeesus on tõeline inimene, kuna Jumal tahtis saada meiega täielikult üheks – ja tahtis, et meil oleks võimalik saada Temaga täielikult üheks. Jeesuses on Jumal meie eest ja koos meiega kannatanud ning surnud; Jeesuses võime osa saada mitte üksnes Jumala igavesest elust – Tema ja oma ülestõusmise läbi –, vaid me oleme Jeesuses Kristuses sõna otseses mõttes haaratud üles taevasse, ülendatud Isa paremale käele ja võetud justkui vastu Kolmainsusse endasse. Tõeline inimene Jeesus Kristus on üks pühima Kolmainsuse isikuid, ja see tähendab, et inimene ja Jumal on Temas ja Tema kaudu tõepoolest jäädavalt ja lahutamatult ühendatud, üheks saanud.

See kõik on aga võimalik vaid siis, kui Jeesus Kristus on tõepoolest ka tõeline Jumal. Jumal ei ole saatnud mitte ainult üht oma saadikut inimeste juurde – või valinud üht inimest välja, et oma suhet inimkonnaga uuendada –, vaid Ta on tõesti ise tulnud ja inimeseks saanud. See on Jumal, kellesse me usume – Jumal, kes tõepoolest alandas iseennast niivõrd, et sai omaenda loodu sarnaseks, üheks meiega, kes oleme tegelikult – vähemalt Temaga võrreldes – vaid põrm. Sellega näitas Jumal, kui väga Ta meist hoolib ja kui tähtis on Talle enda ja meie vahekorra uuendamine.

Ingel ütleb Jeesuse surma ettekuulutades Maarjale: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks.“ Teda mitte ainult ei hüüta Jumala Pojaks, vaid Ta on Jumala Poeg. Jeesus ise ütleb, et Tema ja Isa on üks – ja kogu oma eluga, aga ka oma surmaga tunnistab ja kinnitab Ta jäägitult, et Ta on ühtviisi tõeline Jumal ja tõeline inimene.

Usk Jeesuse Kristuse tõelisse inimlikkusse ja jumalikkusse aitab leida vastuse ka küsimusele, mille paljud on esitanud seoses Tema ristisurmaga. Inimesed küsivad imestades, kuidas on võimalik, et armastuse Jumal laseb oma Pojal lihtsalt surra – vaatab sekkumata pealt, kuidas Tema Ainusündinu peab taluma kohutavaid kannatusi ning hukkuma. See oleks tõepoolest kohutav ja arusaamatu – või vähemalt Jumala armastusega ühitamatu. Kõik saab aga selgeks, kui teame, et tegelikult kannatab Jumal ise oma Pojas – Ta mitte ei vaata kannatusi ega surma pealt, vaid Ta kannatab ja sureb ise armastusest meie vastu, selleks, et meie kannatustele mõte anda ja meid igavesest surmast ning hukatusest päästa. Jumal Isa ja Poeg on nii lahutamatult ja jagamatult üks, et ühe valu on paratamatult ka teise valu – küll aga on nad siiski pühima Kolmainsuse eri isikud, ja see tähendab, et ehkki Jumal oma Pojas Suurel Reedel suri, ei jäänud universum kuni ülestõusmispäevani ilma Jumalata, vaid Jumal – kuigi haavatuna ja võiksime ehk öelda, et justkui lausa mitte täielikuna või poolikuna, nii nagu meie tunneme ennast teinekord poolikuna, kui oleme oma kõige kallimast inimesest lahutatud –, kuigi nõnda hirmsat valu kannatavana, oli Jumal siiski olemas, hoidis seda maailma üleval ning kinkis elule ülestõusmispäeval uue alguse.

Mingil kombel võime just seda Jumala sisemist valu ja traagikat mõista Jeesuse hüüdes ristil: „Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mind maha jätsid!“ Tegelikult oligi Jeesus – või õigemini: Jumal – seal ristil justkui täielikult laiali rebitud, Tema süda oli lõhki rebitud ja kannatas – aga sellesse Jumala lõhkirebitud ja avatud südamesse avanes meile seeläbi sissepääs. See on nagu Jeruusalemma templi ülalt alla lõhki kärisenud eesriie, mille kaudu inimestele avati taas ligipääs Jumalale, Tema armule ja halastusele.

See Jeesuse hüüe ristil on märk Tema täielikust ühekssaamisest meiega: see on tegelikult ahastuskarje, mis väljendab meie lahutatust Jumalast - ja seda kohutavat valu, mida tunneksime, kui jääksimegi igavesti Jumalast lahutatud. Jeesus tunneb ja talub seda valu meie asemel, Ta kannatab ristil meie eest, et meie ei peaks nõnda hüüdma - et meie võiksime teada, et oleme taas Jumalaga ühendatud ja Ta on meid oma Pojas Jeesuses Kristuses oma lasteks võtnud.

Jeesus Kristus, tõeline Jumal ja tõeline inimene, on meie lunastus ja ainus pääste. Ta on Jumala armastuse täiuslik ilmutus. Ta on Jumal ise, kehastunud Armastus ise, kes on ennast meie eest andnud ja meid enesesse – see tähendab Jumalasse, see tähendab tõelisse ja igavesse ellu – vastu võtnud.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
03.08.2006

�les üles