« tagasi
KÕIK KÜSIMUSED
Kuidas kirik ning kristlik õpetus suhtuvad "fännamisse" ning kuulsustesse?
Kas "fännamine", ehk siis kuulsa inimese jumaldamine on lubatud, või sellega solvatakse Jeesust ning tema põhimõtteid/tavasid?
Kõik inimesed on Jumala loodud. See tähendab, et kõik inimesed on
Jumala ees võrdsed ja ühegi inimese "jumaldamine" ei ole õige (vt nt Ap 14:11-18).
Ka kõik muu on Jumala loodud ja antud inimesele tänuga vastuvõtmiseks ning tarvitamiseks - sealhulgas inimeste võimed ja anded, mis on
igaühele kingitud teiste teenimiseks ja ühiseks kasuks (vrd 1Kr 12:7). Seda meeles pidades on võimalik hoiduda end ise liiga tähtsaks pidamast, ja säilitada ka teatud piirid teistesse inimestesse
suhtumisel ning nende hindamisel. Apostel Paulus ütleb: "Mis sind
siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda
saanud?" (1Kr 4:7)
See ei tähenda, et me ei tohiks suhtuda austusega inimestesse, keda Jumal on varustanud teatud andidega ja kes on neid ande ka ühiseks kasuks tarvitanud. Kõigepealt tuleb nende eest - nagu tegelikult iga inimese eest, kuigi see on raske! - tänada Jumalat, kes on need inimesed loonud ja andidega varustanud. Kahtlemata aga on sobiv ja vajalik ka inimesi endid nende töö ning saavutuste eest tänada ning tunnustada.
Iseküsimus on see, kui kellegi "fännamine" kipub mõne inimese jaoks muutuma taoliseks kinnisideeks, mille taha kõik muu varju jääb - või mis paneb teda tegutsema nii, et seda ei saa enam pidada õigeks ega
lubatavaks. Sellisel puhul tuleb väga tõsiselt meenutada apostel
Pauluse sõnu 1Kr 6:12: "Öeldakse: "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski
kõigest ei ole kasu. "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski miski ärgu
saagu meelevalda minu üle!"
On teada juhtumeid, kus kellegi austamine on viinud täieliku
fanatismini. Eriti ohtlik on see siis, kui too austatav kasutab seda ära oma kurjade eesmärkide saavutamiseks (mõtleme näiteks Hitleri ja Stalini peale), aga sel võivad olla väga tõsised tagajärjed isegi siis, kui need, keda austatakse, ise midagi halba ei plaani. Kellelegi ei ole ju suureks uudiseks näiteks jalgpallifanaatikute
laamendamised ja omavahelised kaklused.
Väga äraspidise kuju võib "fännamine" võtta siis, kui keegi hakkab oma austuseobjekti pidama enese ainuomandiks - taolistel puhkudel
pole harvad juhud, kus fännid hakkavad oma "ebajumalat" ahistama või kipuvad lõpuks koguni tema elu kallale.
Kui mõistame kõike head ja kaunist Jumala kingitusena - olgu "otse" või teiste inimeste kaudu -, siis oskame enamasti ka õigesti käituda ja teame, keda tuleb esmalt tänada ja austada. Küllap me oskame siis ka Jumala poolt annetega varustatud inimesi õieti tunnustada ja austada - ilma, et see meid niimoodi oma kütkeisse haaraks, et me kaotaksime kontrolli selle üle, kuidas me mõtleme ja käitume.
Armastust, tunnustust ja toetust vajab iga inimene.Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
27.04.2006
üles