« tagasi

Piibel ja teoloogia


Kristlaste püharaamatu loomisloos on kirjas, et Jumal tegi ainult 2 inimest - mehe ja naise. Hüva. Kas siis kristlaste püharaamatu kirjutajate arvates on kõik maailma inimesed korduva verepilastuse tulemus? Muul viisil see ei näi võimalik olevat, kuigi kristlaste püharaamatus Aadama ja Eeva tütart ei mainita. Samas muud varianti nagu pole kui just Kain ise pühast vaimust käima peale ei jäänud (huvitav kuidas ta sünnitas?). Või kuidas te üldse tänapäeval sellistele küsimustele vastate? Sellest ajajärgust vist ollakse juba ammu möödas, et religioossete raamatute sisu sõna-sõnalt tõlgendatakse.

Teine küsimus, on see, et kes oli see inimene, kes kirjutas esimest korda üles selle, kuidas loodi maailm ja kust ta selle info üleüldse sai? Kui ta selle Jumalalt sai, siis miks Aadama ja Eeva järeltulijad need asjad ära unustanud olid? Kas Aadam ja Eeva oma lastelastele siis ei rääkinudki midagi? Paradiisist välja-ajamine peaks olema sündmus, mis jääb väga pikaks ajaks meelde läbi sugupõlvede. Olen mõne kristlase suust kuulnud ka seda, et Aadamat ja Eevat polegi kunagi olemas olnud, vaid tegemist on metafoorse võrdkujuga, kus kujutatakse kahe ebaküpse inimese seksuaalsuhet, mis oleks tegelikult pidanud toimuma hiljem. Liigse kiirustamise tõttu oli see mõlemale kahjulik ja nad "aeti paradiisist välja" ehk teisisõnu nad kahjustasid end ja kaotasid kuni elu lõpuni teatavat liiki meelerahu, mis oleks alles jäänud asjade loomuliku kulgemise korral.

Esitatud küsimustele on üsna raske lühidalt vastata. Üritan siiski.

On kristlasi, kes võtavad Piibli alguslugusid sõna-sõnalt ja näevad seepärast päris palju vaeva kõigi taolisest vaateviisist tulenevate vastuolude silumisega.

Valdav seisukoht tänapäeva teoloogide hulgas on küll pigem selline, et Vana Testamendi alguslugude puhul (1Ms 1-11) on tegemist piltidega, vanade jutustustega, mille kaudu antakse edasi - ja on esialgu põlvest põlve suust suhu edasi antud - inimkonna jaoks olulisimaid ja põhjapanevamaid tõdemusi maailma ja iseenda olemusest ning suhtest kõige oleva algpõhjuse ehk Jumalaga.

Sarnased lood on tuttavad paljudele teistelegi rahvastele ja religioonidele, nii et võib öelda, et piiblilugude jutustajad ja hilisemad kirjapanijad on kasutanud vanu müüte, et üldse oleks võimalik oma arusaama maailma ja inimese olemusest ning oma jumalatunnetust kuidagi inimkeeles väljendada. Samas on just Piibli puhul tähelepanuväärne, et mütoloogilisest maailmatunnetusest astutakse välja (tehes nõnda võimalikuks ka hilisema loodusteadusliku uurimistöö), kuna kõike olevat nähakse mitte niivõrd müütilisel viisil tekkinuna, kuivõrd kellegi - s.t. Jumala - ratsionaalse tegevuse tulemusena.

Oluline on tõdemus, et nii inimene kui kogu maailm on Jumala loodud. Kuidas, see ei ole usulises mõttes väga tähtis - sellega tegelegu loodusteadused (nii võib Piibli kahes esimeses peatükis leida kaks erinevat loomislugu). Tähtis on see, et maailm ei ole iseenesest tekkinud, vaid loodud. Ja inimene ei ole iseenesest tekkinud, vaid on loodud - osana sellest maailmast, koosnedes samadest "algainetest", aga erinedes muust loodust seeläbi, et kannab endas "jumalikku hingeõhku" (vrd 1Ms 2:7).

Tähtis on seegi, et Piibli loomislugu vabastab inimese hirmust teda ümbritseva loodu ja maailmaruumi ees: samal ajal, kui ümbritsevad rahvad austasid taevakehasid ja loodusjõude jumalustena ning pidasid end neist sõltuvaiks (nagu tänapäeva "horoskoobiusulised"), mõistis Iisraeli rahvas, et universum on loodud Jumala poolt nagu nemad isegi ja inimese kätte on usaldatud Jumala loodu hoidmine ja harimine (paraku jah, see, kuidas inimene seda oma ülesannet on läbi aegade täitnud, on iseküsimus ...).

Ka lugu Aadamast ja Eevast on eelkõige pilt - ja meeldetuletus. Kõigepealt sellest, mis juba öeldud: inimene on Jumala loodud. Sõna "adam" tähendab heebrea keeles 'inimene', sõna "hawa", millest tuleneb Eeva, tähendab 'elu'. Niisiis, nagu seisab nn. esimeses loomisloos (1Ms 1), lõi Jumal inimese meheks ja naiseks - kusjuures erinevalt muust loodust "oma näo järgi ja enda sarnaseks". Inimene on loodud küll - nagu juba eespool öeldud - samadest "algainetest" nagu kõik muu, aga temas on midagi enamat: ta on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. Ja kuigi inimesel on võime - ja see on ilmselgelt inimese, nagu ka loomade kõige imelisem võime - elu edasi anda, ei ole inimene siiski elu looja, vaid iga inimese Loojaks on Jumal.

Niisiis kõneleb inimese loomise lugu (või õigemini: mõlemad erinevad loomislood, nii 1Ms 1 kui 1Ms 2) meile tegelikult eeskätt meie enda (igaühe enda!) olemusest ja väärtusest. Ja loomulikult ka kutsumusest ja vastutusest elada kui see, kelle kätte on usaldatud Jumala imelise loodu hoidmine ja harimine (1Ms 2:15).

See on kõik, mida Piibel meile inimese põlvnemise kohta öelda tahab. Kuidas inimene on arenenud, kuidas inimkond on kasvanud ja levinud, on taas teaduse uurimisvaldkond. Inimese jumalanäolisuse juurde kuulub ka võime abstraktselt mõelda, arutleda, uurida ja õppida - ning tahe seda kõike teha.

Seega ei ole piiblilugude jutustajate ega kirjapanejate jaoks olnud oluline see, kui palju oli Aadamal ja Eeval lapsi, kust sai Kain endale naise jmt. Oluline on see, et oleme Jumala loodud - just meie ning just siin ja praegu. Oma eluga, oma kutsumue ja vastutusega, oma jumala- ja inimsuhetega. Täpselt sellestsamast vaatenurgast tuleb lugeda ka pattulanguse lugu, jutustust Kainist ja Aabelist jne - alati küsides, mida on sellel minu ja mu elu kohta öelda.

Mis puutub sellesse, millal ja kelle poolt on piiblilood kirja pandud, siis on siin kohal võimalik öelda vaid, et tegemist on olnud väga pikaajalise protsessiga, mille käigus on liigutud ilmselt üsna vabas vormis suuliselt pärimuselt üle kirjapandud ja kindlaksmääratud kirjalikele tekstidele, kusjuures piibliteadlased eristavad Piibli vanemate raamatute puhul õige mitmeid eri algupäraga pärimuskihte.

Soovitan antud teemal lugeda järgmist raamatut: Claus Westermann, Tuhat aastat ja üks päev. Logos 1995.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
25.04.2006

�les üles