« tagasi

Usk ja elu


Olen usulistel otsingutel ja sattunud viimasel ajal Jehoova tunnistajate vaatevälja. Nemad eitavad põrgu olemasolu, eitavad hinge olemasolu, eitavad Kolmainsust, väidavad, et Jeesus suri postil jne. Neil on tohutud kirjanduslikud materjalid ja tõlked, Piibli entsüklopeedia jms. Mind nüüd just huvitabki see põrgu, hinge ja Jeesuse surma selgitus kristliku kiriku poolt. Kolmainsuse kohta juba leidsin vastuse rubriigist Piibel ja teoloogia.

Jehoova tunnistajate puhul on tegemist uususundiga, mis rajaneb suurel määral traditsioonilise kristliku õpetuse eitamisel. Aja jooksul on ka Jehoova tunnistajate enda õpetus muutunud, nii näiteks kasutasid nad kuni 1930. aastateni ka ise ristimärki ja avastasid alles 1936. aastal lõplikult, et Jeesus olla surnud postil (võrdluseks võib vaadata lisatud pilte).

Mis puutub Jeesuse surma ristil, siis on ajaloost teada, et erineva kujuga rist oli hukkamisriistana tarvitusel juba enne Jeesuse aega, kusjuures kristlaste jaoks ei olegi niivõrd tähtis risti kuju, kuivõrd see, et Jumal, kes on ise saanud inimeseks, on jaganud meie elu kuni kannatuste ja surmani ning avanud meile oma Pojas Jeesuses Kristuses tee uude ja igavesse ellu. Loomulikult on ristimärk ka sümbolina kristlastele oluline, ühendades omalaadsel kombel taeva ja maa - inimestevahelise horisontaali ja jumalasuhte vertikaali, mis on kokku võetud kahes olulisemas käsusõnas: armasta Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast. Või nagu kirjutab püha Johannes: "Kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!" (1Jh 4:21) Rist on Jumala armastuse lõputu täiuse märk - ja Uut Testamenti lugedes võime leida palju muudki, mida rist ja Jeesuse ristisurm kristlase jaoks tähendab.

Jehoova tunnistajad seostavad risti ja Jeesuse ristisurma mõistmist meie eest toodud ohvrina paganlike mõjudega, aga piisab veidigi põhjalikumast süvenemisest piiblisse, et mõista nende väidete ja argumentide paikapidamatust. Kristlased ei kummarda mitte hukkamisriista ega sellel kujutatud ebajumalakuju, nagu Jehoova tunnistajad neile ette heidavad, vaid näevad ristis Jumala päästet, elu võitu surma üle, armastuse võitu vihkamise üle.

Põrguga on asi veidi keerulisem, sest nii Jehoova tunnistajate kui paljude teiste põhiargumendiks selle vastu on Jumala armastus: kuidas saab armastuse Jumal jätta kedagi igavesti piinlema?

Vastus peitub sellessamas Jumala armastuses. Põrgu ehk igavene hukatus tähendab igavest lahusolekut Jumalast, mille inimene on endale ise vabatahtlikult valinud. Pildid, mida piibel põrgu kirjeldamiseks kasutab, on ainult pildid. Tegelikkus tähendab ilmselt lõpmatut valu ja piina, mida tunneb inimene, kes ühelt poolt mõistab, et on valinud valesti, teisalt aga ei ole suuteline seda tunnistama ega kahetsema. Küllap oleme taolist olukorda kohanud või koguni isiklikult kohelnud ka siin elus.

Kuidas Jumal saab seda lubada? Just oma armastuse pärast, kuna Ta ei sunni ennast kellelegi peale, vaid austab inimese vabadust. Suureks lootuseks on muidugi siingi teadmine, et küllap Jumala halastus, tarkus ja armastus on suuremad, kui meie suudame ette kujutada.

Põrgu ja üldse igaviku teema on seotud ka inimhinge küsimusega. Jehoova tunnistajad eitavad surematu inimhinge olemasolu, ja lõplikku selgust selles küsimuses ei ole ka kiriku õpetuses. Selge on see, et elu on Jumala and ja inimene on vaid niivõrd inimene, kuivõrd ta on Jumala loodu - ja osaline "Jumala elavast hingeõhust" (vrd 1Ms 2:7). Kui inimene sureb, siis ta "heidab hinge", nagu vanapäraselt öeldakse, s.t elav hing lahkub surnud ihust. Mis tegelikult toimub, ei ole teada - igal juhul on kiriku õpetus, et viimasel päeval, surnute ülestõusmisel, ühendab Jumal taas inimese hinge ja ihu - s.t loob surnud ihu uueks ja annab sellele tagasi oma elava hingeõhu. Taolist täielikku kadumist, mitteeksisteerimist peale surma, nagu õpetavad Jehoova tunnistajad, piibel ei kinnita - heaks lugemiseks selle kohta on 1Kr 15.

Inimese, maailma ja Jumala puhul on palju sellist, mida me ei tea ega taipa. Midagi me suudame avastada ja õppida, kuid arvata, et võiksime kõike mõista, tähendaks liigset suurelisust. Tähtis on, et oskame Jumalat usaldada ning elada juba selles maailmas nagu tulevases: Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast armastades, mitte üksteisele vastandudes ega taoliste asjade üle vaieldes, mis on lõppkokkuvõttes vaid pisiasjad.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
12.09.2005

�les üles