« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Kas ma võin sellise inimese peale viha kanda, kes on muutnud mu elu raskeks?

On loomulik, et aeg-ajalt ärritume või vihastame ühe või teise inimese peale.

Mis aga puutub viha kandmisse, siis sellest peaks püüdma küll hoiduda. Inimene on loodud elama armastuses ja kutsutud head tegema - ka neile, kes temast ei hooli või teda koguni vihkavad.

Jeesus ütleb: "Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt. 5, 44-48)

Apostel Paulus kirjutab: "Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: - nii ütleb Issand. Veel enam: Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale! Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm. 12, 18-21)

Kellegi peale viha kandmine ei aita sugugi kaasa armastuse ega headuse kasvamisele, ei väljaspool meid ega meie sees. Pigem saab see inimesele endale koormaks ja komistuseks. Vanarahvas ütleb selle kohta, et me ei tohiks oma südant taoliste asjadega rikkuda.

Vihapidamine on ka üks seitsmest peapatust (ehk surmapatust, nagu neid tihtipeale nimetatakse), mis on eriti ohtlikud seetõttu, et nad võivad justkui juurtena sünnitada üha uusi konkreetseid ehk teopatte. Vihastamine ise ei pruugi olla alati mingi suur patt, kuid kui laseme sel enda üle võimust võtta, võime olla väga ohtlikus olukorras nii iseenda kui oma kaasinimeste jaoks. Veelkord apostel Paulust tsiteerides: "Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!" (Ef. 4, 26)

Kui me millegipärast tunneme end jõuetuna mõne inimesega leppimiseks, siis peaksime püüdma talle vähemalt südames andeks anda, tema ja iseenda pärast palvetama ning vajadusel teda kasvõi vältima. Vihast ja kurjadest mõtetest teise inimese suhtes ei sünni aga head mitte kellelegi.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja
05.11.2004

�les üles