« tagasi

Kiriklikud talitused


Kas oskate öelda, kuidas korraldada urni matmine. Hüvastijätt ja nn matus oli meil kiriklik ja toimus krematooriumi ruumides, nüüd saime urni ja tahaksin kinnituseks teada, kuidas korrektselt korraldada urni matmine?

Põletusmatusest

Surnute põletamine ei ole inimkonna ajalugu arvestades kuigi vana tava, laiemalt hakkas see levima IV aastatuhandel eKr Kagu-Euroopas ja Doonaumaades. Eestis on sellest esimesi jälgi I aastatuhande algusest pKr Laiemalt on põletusmatus Eestis kasutusel alates 3.-4. sajandist, kuigi säilis ka surnukeha muldasängitamise komme.

Vanas Roomas hakkas põletusmatus levima 1.-2. sajandil, olles rikaste eesõigus. Kuna esimesed kristlased kuulusid vaesematesse rahvakihtidesse, jäi surnute muldasängitamine just kristlastele omaseks matmisviisiks - ja seda kuni uuema ajani.

785. aastal keelas Karl Suur Paderborni ediktiga surmanuhtluse ähvardusel surnute tuhastamise, pidades viimast paganlikuks tavaks. Esimesed krematooriumid rajati alles 1876. aastal Milaanos ja Washingtonis.

Rooma-katoliku kirik aktsepteerib surnute tuhastamist ametlikult alles alates 1963. aastast, kusjuures kiriklikku matusetalitust võimaldatakse ühe mööndusega: et tuhastamist ei ole soovitud ette võtta kristliku usuga sobimatuil põhjustel (Codex Iuris Canonici, can. 1176). Millised need põhjused on, seda koodeks lähemalt ei seleta.

Peamiseks on tõenäoliselt matusetalituse väärikusega ja surnutele võlgnetava austusega seotu - näiteks pööratakse väga suurt tähelepanu sellele, kuidas kindlustada, et omastele antakse üle tuhk, mis pärineb tõepoolest just nende lahkunust.

Usulisteks põhjusteks, mis tekitavad põletusmatusega seoses teatud kiriku-poolset ettevaatlikkust, on mitmesugused kujutelmad, mille kohaselt põletamine puhastab surnu halvast või vabastab hinge keha vangistusest. Taolised ettekujutused ei sobi kokku kristliku usuga, mille kohaselt inimene on ihust ja hingest koosnev tervik, kelle elu ja surm, samuti võimalik hukkamõistmine või igavene õndsus on üksnes Jumala käes ja seda ei ole võimalik mõjutada mingite rituaalidega.

Põletusmatuse kasuks kõnelevad peamiselt majanduslikud põhjused, samuti tihtipeale see, et taoline matmisviis tundub väliselt esteetilisem või mugavam. Kas viimane on oma lähedastega hüvastijätmise viisi valikul piisavalt väärikas argument, jäägu muidugi igaühe enda otsustada.

Tänapäeval tuhastatakse Euroopas umbes veerand surnuist, USA-s ligi 30 protsenti ja Aasias - juba sealseist religioonidest tingituna - ümmarguselt 90 protsenti.

Eestis kuni viimase ajani kehtinud liturgilised eeskirjad näevad ainsa võimaliku matuseviisina lahkunu muldasängitamist. Praegused uuemad kasutuselolevad käsiraamatud võimaldavad juba ka tuhastamist ja urni muldapanemist. Vastavas juhendis öeldakse:

"Matusetalitus toimub:
  1. kolmeetapilisena - ärasaatmine, matusetalitus kirikus / kabelis ja matmine / muldasängitamine surnuaial;
  2. kaheetapilisena - matusetalitus ja matmine / muldasängitamine surnuaial;
  3. üheetapilisena - haual või krematooriumikabelis. Pärast tuhastamist võidakse urn asetada hauda eraldi vaimuliku talitusega.
Kui lahkunu on tuhastatud mujal ja urn soovitakse vaimuliku talitusega hauda panna, tuleb täpsustada, kas enne tuhastamist toimus vaimulik talitus. Kui muldapanekut ei ole eelnevalt toimetatud, siis peetakse haual ka mullapanek."

Urni matmise osas tuleks kokku leppida matusetalituse läbiviinud vaimulikuga või juhul, kui urn soovitakse matta mõne teise koguduse piirkonda, sealse vaimulikuga.

Kõige tähtsam on mõista, et väärika matusetalituse kaudu me osutame lahkunule seda austust, mida võlgneme igale oma kaasinimesele, eriti kõige lähematele. Samuti on matus mitte ainult hüvastijätmine, vaid lahkunu sõna otseses mõttes Jumalaga jätmine - Tema kätte usaldamine, kellel on meelevald nii elu kui surma üle.

Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
00.00.0000

�les üles