« tagasi

Eri kirikud ja religioonid


Tahaksin küsida, et kas ja miks on luterlased protestandid? Kas tänu Lutheri "revolutsioonile", mida on võimalik ka pidada protesteerimiseks katoliikluse teatud mõtteviiside ja käitumistavade vastu? Miks tihtipeale vastandatakse protestante ja katoliiklasi? Näiteks iiri kodusõjas või siis Delfi artiklis: Þestakauskas esines ettekandega "Eestlased Leedus - liitlased või võõrad" konverentsil "Made in Estonia", kus tõi välja, et probleemid eestlase ja leedulaste vahel on tingitud arvatavasti kahe riigi ja inimeste erinevustest. Tema sõnul mängib olulist rolli, et enamus leedulastest on katoliiklased, eestlased aga protestandid.

Nimetus "protestandid" on tõepoolest seotud reformatsiooniga.

Reformatsiooni (ld 'ümberkorraldus', 'uuendus') alguseks loetakse sümboolselt Martin Lutheri poolt koostatud ja põhiliselt pattude andeksandmist käsitlevate vaidluslausete ehk 95 teesi avalikustamist 31. oktoobril 1517. Kiriku juhtkond reageeris Lutheri tegevusele jõuliselt ja nõnda sattus Luther ametliku kirikuga vastuollu ja heideti sellest peagi ketserina välja.

1521. aastal kogunesid keiser Karl V ja saksa vürstid ning kirikutegelased Wormsi Riigipäevale, et Lutheri vastuhakku summutada, ja nõudsid, et ta oma teesid tagasi võtaks. Kuna Luther sellest keeldus, pandi ta nn riigivande alla ja ta pidi end varjama.

Saksamaa koosnes tollal paljudest väikeriikidest, kellel olid tihtipeale erinevad huvid. Keiser, enamus vürste ja kõrgkleerus püüdsid loomulikult säilitada endist olukorda ja toetasid ametlikku kirikut, samal ajal kui enamasti Põhja-Saksa vürstid, alamkleerus, kodanlased ja suurem osa talurahvast toetasid uuendusi, mis andsid lootust nende olukorra muutumisele ja paranemisele.

1524. aastal algas koos talurahvasõjaga nende kahe poole vahel avalik võitlus, mida põhjendati Lutheri õpetusega - tema enda vastuseisust hoolimata. Luther soovitas valitseval kihil küll esialgu talurahva nõudmised täita, kuid pöördus peagi nende vastu ja mõistis nad 1525. aastal vägivalla kasutamise tõttu hukka.

1525. aastal suruti talurahvasõda maha, ent konflikt luterlaste ja katoliiklaste vahel üha teravnes. 1526. aastal saavutati Speyeri Riigipäeval kompromiss, mille kohaselt võisid kõik saksa vürstid vabalt valida, kas nad võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. Kolm aastat hiljem, 1529. aastal toimus uus Speyeri Riigipäev, millel roomakatoliku kirik eelmise kokkuleppe tühiseks kuulutas. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja seepärast hakatigi neid nimetama protestantideks. Hiljem on seda nimetust kasutatud kõigi suundade puhul, mis tollasest kiriku-uuendusest ehk reformatsioonist välja kasvasid.

Iiri kodusõja puhul ei ole tegemist mitte usulise, vaid poliitilise nähtusega, kus nn protestantidest või katoliiklastest rääkides ei saa kindlasti kõnelda mingist kokkupõrkest usuliste veendumuste vahel.

Tegemist on juba ligi 1000 aastat kestnud võitlusega iirlaste ja Suurbritannia vallutuse ning ülemvõimu vahel, mis sai erilise hoo reformatsiooni järel, mille käigus läänistati iiri kloostrite ja klannide maa inglise feodaalidele. 1541. aastal võttis kuningas Henry VIII endale ka Iirimaa kuninga tiitli. Katoliiklasteks jäänud iirlaste vastupanuliikumist katsusid oma huvides ära kasutada nii katoliiklik Prantsusmaa kui paavstivõim, ent 1641-52. a ülestõusu lämmatas O. Cromwell, 1688-91. a ülestõusu inglise kuningas Oranje Wilhelm (William). Sestpeale on jätkuvalt pinget pakkunud nn Põhja-Iirimaa ehk Ulsteri küsimus: juba ammustest aegadest pärit tava kohaselt asustasid inglise vallutajad sinna põhiliselt ðotlastest protestandid ja tõrjusid keldid välja. Katoliiklastelt võeti kõik poliitilised õigused. 1795. asutasid protestandid nn Oranje Ordu, mis tegutseb tänini ja mille eesmärgiks on Suurbritannia ülemvõimu säilitamine ja kindlustamine Põhja-Iirimaal - protestantluse sildi all.

Probleemides eestlaste ja leedulaste vahel on ilmselt tegemist kultuuriliste erinevustega, mida on osalt võimalik seletada erineva kirikliku taustaga. Leedu rahva enamus jäi kirikule truuks ka nõukogude aja kestel ning kuulub ka praegu kirikusse, samal ajal kui eestlaste jaoks oli kirik tõenäoliselt juba enne 1940. aastat mingil määral võõra võimu ja vaimu kehastajaks. Tõenäoliselt on peapõhjuseks see, et kuni Eesti iseseisvumiseni olid enamus luterlikest vaimulikest sakslased ja pealegi maahärrad, samal ajal kui katoliku lihtvaimulik on ilma isikliku omandita ja nii rahvale kindlasti palju lähemal.

Kindlasti mängivad leedulaste ja eestlaste erinevuste puhul suurt osa ka poliitilised ja majanduslikud olud. Eesti on tunduvalt enam linnastunud ja tõenäoliselt on maarahva suur osakaal Leedus aidanud hoida paljusid vanu traditsioone ja väärtusi, mille enamus eestlastest on kahjuks minetanud.

Mis puutub katoliiklaste ja luterlaste suhetesse tänapäeval, siis parimaks illustratsiooniks selle kohta on paari aasta eest vastuvõetud ühisavaldus õigeksmõistuõpetuse küsimuses, mis oli usupuhastuse ajal ja järel peamiseks lahutavaks põhjuseks. Loodetavasti võime kunagi näha päeva, mil kirikud leiavad taas kaotatud ühtsuse.

Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
00.00.0000

�les üles