« tagasi
KÕIK KÜSIMUSED
Sooviksin selgitust, mis eristab nn õigeusu kirikut teistest kristlikest kirikutest?
Tegemist on niivõrd laiaulatusliku küsimusega, et siinkohal tuleb piirduda vaid võimalikult lühida vastusega.
Kõigepealt nimetusest. Sõna "õigeusk" on tõenäoliselt vene keelel põhinev tõlge kreekakeelsest mõistest "orthodoxia", mis tähendab eeskätt Jumala õiget austamist või kummardamist (vrd Jeesuse sõnu Jh 4, 23-24: "Tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama.") Vene keeles on see "pravoslavie" ja kahtlemata tähendab see ka õigesti uskumist, sest eriti idakiriku arusaama järgi on Jumala teenimist ja Temasse uskumist võimalik teineteisest lahutada sama vähe kui inimese hinge ja ihu.
Õigeusu kirik ei ole mitte ühtne tervik, vaid koosneb paljudest iseseisvatest kirikutest, mis kõik kokku moodustavad ühe (ja õigeusu arusaama järgi ainsa) Kiriku kui Kristuse Ihu (sest ei saa olla olemas mitut Kristuse Ihu). Nimetada võib näiteks Kreeka Õigeusu Kirikut, Gruusia Õigeusu Kirikut, Süüria Õigeusu Kirikut või meile kõige tuntumat Vene Õigeusu Kirikut. Peale nimetatute on olemas teisigi õigeusu kirikuid, mis kõik üksteist tunnustavad. Samas näiteks Rooma Katoliku Kirikut või erinevaid protestantlikke kirikuid õigeusu kirikud tõeliste kirikute hulka ei loe.
Peamise erinevusena lääne (katoliku) ja ida (õigeusu) kirikute vahel tuleb nimetada lõhet Kolmainsuse küsimuses, mis väljendub erinevas arusaamas Jumala kolmanda isiku - Püha Vaimu - lähtumisest. Nimelt õpetavad idakirikud, et Püha Vaim lähtub Isast, läänekirikud aga, et Isast ja Pojast. Tänapäeval ollakse küll suurel määral kokku leppinud vormelis "Isast Poja kaudu".
Suureks erinevuseks katoliku kirikuga on Rooma piiskopi rolli küsimus: katoliiklased näevad temas kogu maapealse kiriku pead, õigeusklikud teda aga sellena ei tunnista.
Protestantidest eristab õigeusu kirikut erinev sakramendimõiste ning ka sakramentide arv, kuigi õigeusu kirik ei ole kunagi eriti meelsasti sakramente ega muid Jumala saladusi defineerinud ega nende arvu kindlaks määrata üritanud.
Väliseid erinevusi on mitmeid - alates näiteks sellest, et idakirikud ei kasuta jumalateenistustel orelit või et armulaual tarvitatakse erinevalt läänest mitte hapnemata, vaid hapendatud leiba.
Olulisemaid erinevusi tuleb siiski otsida sügavamalt ja nimelt sellest, et õigeusk määratleb inimese teadliku tegevuse ja tunnetuse keskkohana südame, mitte pea või mõistuse nagu lääne traditsioon. Sellest järeldub ka, et usku, religiooni ja jumalasuhet ei mõisteta mitte tõekspidamisena, vaid südame tunnetusena, mis on tihtipeale sõnades väljendamatu.
Kirikut mõistetakse sõna otseses mõttes Kristuse maapealse Ihuna ja inimese õndsakssaamiseks hädavajaliku asutusena, mis toimib oma saladuste kaudu inimeste mõistmisest sõltumatult. Näiteks mõistetakse liturgiat objetiivselt toimiva müsteeriumina, milles reaalselt teostub see, mida kuulutatakse või teatud toimingutega tähistatakse.
See tähendab, et pealiskaudse lähenemise puhul võib õigeusu kirik tunduda äärmiselt formaalse ja rituaalsena, asjasse tõsiselt süvenemise korral aga saab seda olulisemaks eespool nimetatud südametunnetus ja endasse kui Jumala näo järgi loodusse süüvimise kaudu Jumala üha täiuslikum tajumine ning viimaks Temaga ühinemine.
P. Gregorios Palamas (14. saj) on öelnud: "Sunni oma mõistus koos sissehingatava hingeõhuga minema südamesse." Jumala tajumine ja tundmaõppimine sünnib õigeusu arusaama järgi vastavalt inimese ja Jumala Kolmainsuse analoogiale, kus Isale vastab mõistus/tundmine, Pojale arusaamine/tundmaõppimine ja Pühale Vaimule süda ehk tajumise keskpunkt. Nii õpib inimene Isa tundma Pühas Vaimus Poja kaudu, nagu Isagi ilmutab end inimesele Pühas Vaimus Poja kaudu. Niisiis iseendasse süüvides, oma südames õpib inimene temasse valatud ja palves sissehingatava Püha Vaimu kaudu tundma Poega ja Tema kui Isast Ainusündinu ja Isa täiusliku ilmutuse kaudu Isa, s.t. Jumalat kogu Tema täiuses.
Kahtlemata on sarnased mõttekäigud võimalikud ka lääne traditsioonis, kuid õigeusu erinevus ja ehk ka eelis lääne traditsiooni ees seisneb selles, et kui viimane on Jumalat mõistusega tajuda katsudes valinud paratamatult ummiktee, sest piiratud inimene ei ole oma piiratud mõistusega võimalik tajuma lõpmatut Jumalat, siis esimene on kogu aeg tunnistanud, et Jumalat on võimalik tunnetada vaid sõnulseletamatult ja Temaga sisemiselt ühendusse astudes või koguni üheks saades. Muidugi on ka õigeusu mõtteviisil omad ohud, kuna see võib viimaks välja jõuda kasvõi näiteks panteismi.Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
20.12.2002
üles