« tagasi
Moraaliküsimused
Kas kristlasel oleks soovitav hoiduda käimast (ka abiellumast) mittekristlasega?
Ilmselt oleks sellele küsimusele kõige kergem vastata lihtsalt "ei" või "jaa", paraku on tegemist ühega raskematest moraaliteoloogilistest probleemidest.
Üldiselt kipub kiriku seisukoht kristlase ja mittekristlase abielu suhtes olema pigem eitav - varasematel aegadel oligi see eitus täiesti kategooriline. Ka praegu kehtivas rooma-katoliku kiriku kanoonilises õiguses öeldakse: "Kehtetu on abielu kahe isiku vahel, kellest üks on ristitud katoliku kirikus või sellesse vastu võetud ..., teine aga on ristimata." (Can. 1086 § 1)
Tsaariaegses Eestis kehtinud kirikuseaduses ollakse sama meelt: "Ükski Evangeelse-Luterliku Kiriku liige Venemaal ei tohi astuda abiellu paganaga, ja iga taolist abielu, mil viisil see ka sõlmitud oleks, vaadeldakse kui kehtetut." (Art. 211) Erand tehakse teatud tingimustel ainult "muhameedlaste ja heebrealaste" puhul (Art. 210), tõenäoliselt seetõttu, et nemadki tunnistavad Ainujumalat.
Praegune EELK kiriklike talituste seadus sätestab, et kristlik abielu algab laulatusega ja laulatatakse täieõiguslikke koguduseliikmeid (§§ 21 ja 22). Räägitakse ka segaabieludest (§ 25), kuid nende all mõistetakse abielu mõnda teise kristlikku konfessiooni kuuluva isikuga.
Põhjus, miks kirikuseadused on nii jäigad, seisneb tõenäoliselt selles, et kristlase ja mittekristlase abielu puhul tuleb paraku üsna tõenäoliselt arvestada tõsiste eriarvamustega paljudes väga olulistes maailmavaatelistes ja ka igapäevast pereelu puudutavates küsimustes. Eriti teravalt puudutab see lapsi, keda koguduseliige on kohustatud kohe peale nende sündimist ristima ning kristlikus usus kasvatama. See ei ole kuigi kerge isegi juhul, kui teine abielupool suhtub usuküsimustesse leigelt või sallivalt, on aga peaaegu võimatu siis, kui mittekristlasest pool on usu suhtes meelestatud eitavalt või vaenulikult.
Samasugused raskused võivad tulla esile seoses jumalateenistustel või muus kogudusetöös osalemisega - ei ole kerge end lahus ülejäänud perekonnast igal pühapäevahommikul kirikusse asutada. Kui sellest aga loobutakse, seatakse ohtu oma usk ja hingeõndsus.
Pühakirjas käsitleb sama teemat apostel Paulus oma esimeses kirjas korintlastele, öeldes: "Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest. Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi." (7, 12.13) Nagu näha on apostel siinkohal järeleandlikum kui kirikuseadused, kuigi ka tema lisab veidi hiljem: "Kui nüüd uskmatu pool lahkub, siis lahkugu pealegi." (7, 15) Siiski võime Pauluse sõnadest välja lugeda kristliku abielupoole tõsise kohustuse oma meest või naist (ja ka lapsi) "pühitseda", s.t. olla neile kristlastena eeskujuks ja juhtida neidki jumalatundmisele. Küsimus on nüüd selles, kas ja kuidas see õnnestub.
Kirik ei taha sekkuda inimestevahelistesse suhetesse ja seepärast peab igaüks tegema oma valikud ja otsused ise. Kui mõni kiriku liige on otsustanud oma elu jagada mittekristlasega, püüab kirik olla neile mõlemale toeks, et nende elu võiks õnnestuda. Samas ootab kirik oma liikmelt usus kindlaksjäämist ja oma kohustuste täitmist kristlasena nii maailmas kui oma pere keskel, iseäranis oma laste kasvatamisel.Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
00.00.0000
üles