« tagasi
Usk ja elu
Armastan väga kristlasest naist, kes on veel abielus, kuid tahab mehest lahutada, kuna nad ei sobinud. Ise ma usklik ei ole, aga austan seda. Elab praegu mehest lahus. Mees ei tunne tema vastu huvigi. Naisel on ka laps keda ma samuti väga armastan. Tunnen seda naist lähemalt juba üle poole aasta, aga üleüldse olen temaga tuttav juba kuus aastat. Tahaksin temaga väga koos elada, teda toetada ja aidata, aga kuna ta on veel abielus, siis on see hetkel võimatu. Kui palju ma võin talle üldse peale käia, et ta lahutaks kiiremini ja kas ma peaksin ootama kuni ta lahutab. Kuidas suhtub jumal sellesse, et mittekristlane armastab usklikku naist ja tahab temaga elu jagada ja armastust pakkuda.
Kahjuks on siinkohal tegemist küsimusega, millele on distantsilt väga raske - kui mitte päris võimatu - vastata, sest nö. "tundmatuid" on liiga palju.
Mida tähendab, et kõnealune naisterahvas ei sobi oma mehega? Kes on sellisele arusaamale jõudnud, kas naine või mees või mõlemad koos? Või hoopis keegi kolmas, näiteks küsija ise?
Milliseid vahendeid on nimetatud abielupaar kasutanud, et oma kooselu parandada? Kuivõrd ausad on nende omavahelised suhted?
Millised on küsija tegelikud taotlused nii tolle naisterahva kui tema lapse suhtes? Kas ta on piisavalt kindel, et abielulahutus ja võimalik uus abielu või kooselu aitaksid nende õnnele kaasa? Kas küsija ei ülehinda iseennast ja oma võimalusi emale ja lapsele õnneliku elu tagamisel?
Selliseid küsimusi võib esitada veel mitmeid ja seetõttu pean kõige olulisemaks nõuandeks, mille saan anda, soovitust pöörduda otseselt - s.t. mitte kirja ega telefoni teel - mõne vaimuliku poole, kusjuures esmalt peaks seda tegema nimetatud abielupaar ise. Kui küsija tõeliselt armastab toda naist, siis läheb talle eeskätt korda nii tema kui ta tütre õnn ja hea käekäik. Perekonna purunemine tähendab aga väga suurt valu kõigile osapooltele, nii et seda ei saa küll teel õnneliku elu poole soovitavaks sammuks pidada.
Loomulikult võib olla tegemist ka olukorraga, mille puhul abielu koospüsimine on juba osutunud võimatuks. Sellisel juhul tuleks arvestada valu ja rasket olukorda, millest inimesed peavad parajasti läbi käima ning mille tõttu nad on äärmiselt haavatavad ja õrnad. Seega on neil väga kerge saada uuesti haiget või osutuda ärakasutatuks, isegi kui ei küsija ega kõnealune naisterahvas seda ise esialgu tajudagi ei pruugi.
Seega soovitan igal juhul aega võtta, oodata, asjadel selgineda lasta, mitte liigselt kiirustades uut suhet alustada, sest isegi kui see võiks õnnestuda, on vähemalt sama tõenäoline, et seegi puruneb just seetõttu, et ta ei ole rajatud õigele alusele ja võib osutuda nö. hädalahenduseks või otsitud lohutuseks.
Mis puutub sellesse, kas mittekristlase ja kristlase vaheline abielu on lubatav või soovitav, siis sellegi kohta on tegelikult raske anda ühest ja otsest vastust. Enamasti kipub olema siiski nii, et kui mõlemad pooled võtavad oma maailmavaadet tõsiselt, siis kujuneb nende erinevus või kokkusobimatus varem või hiljem probleemiks ja kooselu püsimise eesmärgil peab üks või teine pool oma seisukohtadest taganema. Paraku ei pruugi alati olla sugugi tegemist vabatahtliku ja teadliku otsusega, nii et probleem jääb alateadlikult püsima.
Abielu ei tähenda mitte lihtsalt kooselu või mõningaid ühiseid huvisid, vaid kogu elu jagamist teineteisega. Usulised tõekspidamised ja maailmavaade on aga üks inimese elu olulisemaid aluseid ja koostisosi, nii et neid teineteisega jagamata võib osutuda väga raskeks täiusliku abieluõnne kogemine.Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
15.01.2003
üles