« tagasi
KÕIK KÜSIMUSED
Palun defineerige kolmainsust.
Kolmainsus on kristliku usu keskseid müsteeriume. On üks Jumal kolmes isikus: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Jumalas on seega nii ühtsus (üks Jumal) kui ka erinevus (kolm isikut).
Et väljendada seda kõigi kolme jaoks ühist reaalsust - jagamatut jumalust -, kasutatakse idas kreekakeelset sõna ousia ehk 'olemus', läänes aga ladinakeelset sõna substantia ehk 'substants' või natura ehk 'loomus'. Et väljendada aga erinevust, kasutatakse idas kreeka sõna hypóstasis ehk 'hüpostaas', läänes aga ladina sõna persona ehk 'isik'.
Augsburgi Usutunnistus sõnastab Kolmainsuse olemuse nõnda: "Kirik õpetab üksmeelselt Nikaia kirikukogu otsuse alusel, et on olemas üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes on tõeline Jumal. Ja siiski selles jumalikus olemuses on kolm isikut, igaüks sama olemuselt, sama võimas, sama igavene: Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim. Need kolm on üks jumalik olemus, igavene, jagamatu, piiramatu, mõõtmatu väe, tarkuse ja heldusega, üks, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade looja ning alalhoidja. Sõna "isik" ei tähenda osa kellestki teisest või omadust, vaid kedagi, kes eksisteerib iseseisvana, nagu kirikuisad seda mõistsid ja mõistena selles seoses tarvitasid. Seepärast lükatakse tagasi kõik eksiõpetused, mis selle peatüki vastu räägivad, nagu manihheid, kes oletavad kahe jumala, hea ja kurja olemasolu; samuti valentiniaanid, ariuslased, eunoomiuslased, muhamediusulised ja kõik, kes selletaoliselt mõtlevad. Lükatakse tagasi ka samosateenid, vanad ja uued, kes tunnustavad ainult üht isikut, väites targutavalt Sõnast ja Pühast Vaimust, et nemad ei olevatki eri isikud, vaid Sõna tähendavat räägitud sõna või häält ja Püha Vaim olevat inimeste loomulik meeleliigutus."
Mõisted substantia ja persona võttis teoloogias kasutusele Tertullianus (160-222), mõisted ousia ja hypóstasis aga Origenes (185-253/254). Suured kapadooklased Basilius Suur, Gregorius Nazianzist ja Gregorius Nyssast eristavad 4. sajandil esimest korda täie selgusega 'olemust' ousia ja 'isikut' hypóstasis.
Ühtne jumalikkus (ehk jumalik loomus) on omane ja ühine kõigile kolmele isikule. Kolmainsuse kolm isikut on olemuselt üks (homo-ousios) või olemuselt sama.
Substants - see on iseolev asi, mis oma eksistentsiks ei vaja midagi muud. See on miski, mille olemine on temas endas.
Aktsidents (see, mis pole substants) saab oma olemise milleltki teiselt, s.o substantsilt.
Loomus - see on see, tänu millele on miski just see, mis ta on (nt inimene on olend, kes koosneb materiaalsest kehast ja vaimsest hingest).
Hüpostaas (isik) - see on subjekt, kes tegutseb vastavalt oma loomusele (nt konkreetne inimene, kes mõtleb või tegutseb).
Igas inimeses on üks loomus ja üks isik. Jumalas on aga üks loomus ja kolm isikut. Kristuses on kaks loomust (inimlik ja jumalik) ja üks isik (Kolmainsuse teine isik).
Kolm jumalikku isikut erinevad üksteisest mitte oma jumalikkuselt (jumalikkus on kolmel isikul ühine) ja mitte ka oma toimimiselt väljapoole, s.o loodu suhtes (loomine on Kolmainsuse, mitte ainuüksi Isa töö), vaid omavaheliste suhete poolest ühtses jumalikkuses.
Sündimatus, sündimine ja lähtumine - ainult nende hüpostaatiliste omaduste poolest erinevadki üksteisest kolm püha hüpostaasi, kes on jagamatult eristatavad mitte olemuselt, vaid iga hüpostaasi eriomaduselt, sest Isa, Poeg ja Püha Vaim on kõiges üks, peale sündimatuse, sündimise ja lähtumise (p. Gregorius Nazianzist).
Sündimatus (mittesündivus) eristab Isa. Isa ei ole kellegi tehtud, loodud ega sünnitatud.
Sündimine (sündivus) eristab Poega. Poeg on ainuüksi Isast, Ta pole tehtud ega loodud, vaid sündinud. Poeg sünnib Isast. Lääne teoloogia väidab, et Poeg pärineb mõistusesarnaselt (p. Augustinus): ennast teadvustades sünnitab Isa lõputu jumaliku mõtte. Oma mõistusega teeb Ta teoks Mõtte sünni, ent see on jumalik Mõte, millel on jumalik sisu. Logos on Isa esiletoodud hüpostaas, ennast teadvustava Jumala iseenda esiletoomine enesest (p. Irenaeus Lyonist). Ainsas Mõttes väljendab Isa ennast täielikult. Ta sünnitab teise enda. Ennast teadvustades sünnitab Isa personifitseeritud Mõtte, teise jumaliku isiku, kes on Poeg, olemuselt üks oma Isaga, Jumala sõna, Isa täiuslik kuju.
Poeg on Jumal: Ja Sõna oli Jumal. (Jh 1, 1) Kes on näinud mind, see on näinud Isa. (Jh 14, 9). Mina ja Isa oleme üks. (Jh 10, 30) Poeg erineb Isast oma sündimise poolest. Isa erineb Pojast oma mittesündimise poolest. Isa mitte ainult ei sünnitanud Poega, vaid sünnitab Teda pidevalt. Lunastaja sünnib Isast igavesti. (Origenes) Tema ütles minule: "Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin Sinu." (Ps 2, 7)
Lähtumine eristab Püha Vaimu. Püha Vaim on Isast ja Pojast, Ta pole tehtud ega loodud ega sündinud, vaid lähtunud. P. Gregorius Nazianzist kasutas esimesena sõna "lähtumine". Lääne teoloogia (p. Augustinus) ütleb, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast sarnaselt tahtele ja armastusele. Poja igavene kiindumine Isasse ja Isa kiindumine Poega kutsub esile igavese vastastikuse jumaliku armastuse, mis väljendub kolmandas jumalikus isikus, kelleks on Püha Vaim. Vaim on olemuselt üks Isa ja Pojaga. Seepärast ei ole Püha Vaim mitte ainult Isa Vaim. Ta on Isa ja Poja Vaim. Isa on Püha Vaimu lähteallikas, kuna Ta on alguseta algus. Sellest hoolimata on Isa koos Pojaga Ainualgus, millest lähtub Püha Vaim.
Kolm isikut on olemuselt üks või samaolemuslikud. Nagu Poeg, nii on ka Püha Vaim olemuselt üks Isaga. Jumal ei ole kunagi alustanud oma kolmainsat eksistentsi. Ta on selline igavikust. Kolm isikut on samaigavesed ja samaväärsed: pole mingit ühe isiku üleolekut teisest. Kolmainsuses ei ole keegi enne või pärast teisi, keegi ei ole teistest suurem või väiksem, vaid kõik kolm on võrdselt igavesed ja võrdväärsed.
Jumal ei viibi üksinduses: Jumal on perekond. Ta lõi inimese perekonnana, oma näo järgi ja enda sarnaseks. Ta on üks, aga mitte üksi.
Kuna jumalik loomus kuulub kõigile kolmele isikule, siis on kõigil neil üks ja seesama vägi, üks ja seesama tarkus ning üks ja seesama armastus. Teiste sõnadega: Isa on jumaliku tarkuse allikas, Poeg on jumalik tarkus ise ja Püha Vaim on see jõud, mis vahendab meile jumalikku tarkust. Isa on armastuse allikas, Poeg ennast ilmutav armastus ja Püha Vaim meis teostuv armastus.Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
20.03.2003
üles