« tagasi

Kiriklikud talitused


Sooviksin teada, millal peab pidama surnud inimesele hingepalvet (kas nädal peale surma ja 40 päeva peale surma ja kuidas toimida edaspidi)? Kuna ja kuidas seda saab teha, kas selle jaoks on luterlikus kirikus olemas kindel kord? Palun selgitada ka, miks tuleb hingepalvet pidada ja miks see hea on.

Kindlat korda hingepalve pidamise jaoks luterlikus kirikus ei ole.

Samas ei ole õige aeg-ajalt kostuv arvamus, nagu ei tunnekski luterlik kirik hingepalvet. Kuna inimesed on Jumala käes nii elus kui surmas, oleme me Tema läbi ühendatud nii elavate kui lahkunud usukaaslastega. Kirik või kogudus kui pühade osadus (Sanctorum Communio) ulatub üle surma.

Seepärast on nii Martin Luther kui ka hilisemad luterlikud teoloogid (nt Martin Chemnitz või 20. sajandil Dietrich Bonhoeffer) rõhutanud, et isiklik eestpalve lahkunute eest on hea ja vajalik. Selle puudumine oleks lausa kummaline, kuna selles väljendub nii meie usk Jumala surmavõitvasse väesse kui ka armastus ja hoolivus oma lahkunud lähedaste suhtes.

Tõsi, Martin Luther ja luterlik kirik on rõhutanud, et me ei saa oma eestpalveid mõista mingite heade tegude, teenete või ohvrina, mis mõjuksid hüvitusena lahkunute pattude eest ja aitaksid neil nõnda Jumala armu pälvida. Surnud on Jumala käes ja Tema on see, kes jagab oma vaba äratundmist mööda armu või karistust.

Lutheri arusaama järgi piisab ühest või kahest hingepalvest inimese eest, ja seejärel võib asja rahuliku meelega Jumala hoolde usaldada.

Üks sobiv hingepalve on kirjas Kiriku Laulu- ja Palveraamatus:

"Issand, kõigeväeline Jumal ja Isa, anna sellele lahkunud hingele igavene rõõm ja rahu oma armsa Poja Jeesuse Kristuse pärast! Sinu igavene valgus paistku temale; ole temale armuline ja anna talle igavene elu! Jeesus Kristus, Sina truu Issand ja Õnnistegija, juhata ja vii see hing, kelle eest Sa oma püha kalli vere oled valanud, Jumala auhiilgusesse ja ühenda ta oma pühade hulgaga oma nime pärast! Heida armu ka meie peale ja juhi meid õigel teel, et lõpetaksime oma rännaku hästi ja saaksime osa õigete ülestõusmisest! Aamen."

Meie kiriku praktikas on tavaks, et lahkunuid mälestatakse ja peetakse hingepalvet inimese surmale ja matmisele järgneval pühapäeval, surnuaiapühal ja surnute mälestuspühal. Mõnel pool on kombeks mälestada lahkunuid ka vana-aastaõhtul, sünni- või surma-aastapäeval või ka nelikümmend päeva pärast lahkumist.

Neljakümnendal päeval lahkunute mälestamine on seotud väga vana tavaga, mille kohaselt kestis sügava leina periood pärast inimese surma just nelikümmend päeva. Tõsi, eri rahvaste juures võivad vastavad ajavahemikud olla teinekord erinevad. Kristlaste jaoks on siin kindlasti ka teatud seos Kristuse neljakümnepäevase viibimisega maa peal pärast surnuist ülestõusmist.

Meile on komme mälestada oma lahkunuid neljakümnendal päeval pärast surma tulnud arvatavasti õigeusukiriku mõjuna. Õigeusu maailmas kohata arusaama, et lahkunu hingel kulub surma hetkest alates nelikümmend päeva , kuni ta saab teada enda kohta käiva otsuse jumalikult kohtult, seepärast on elavad kohustatud just neljakümnendal päeval oma lähedaste hinge eest palvetama. Tegemist on õpetusega, mida luterlik kirik ei ole omaks võtnud, kuid sellegipoolest ei ole tavas oma lahkunuid nelikümmend päeva leinata ja neljakümnendal päeval mälestada ning palves nende peale mõelda midagi väära ega taunimisväärset.

Küsimus ongi eelkõige selles, kas ja millisel kombel tunneme end olevat oma lahkunutega ühendatud. Jumal on oma Poja surmas ja ülestõusmises andnud kõigile, kes Temasse usuvad, tõotuse, et tõuseme surnuist üles ja elame koos Temaga igavesti. Temas oleme ühendatud juba nüüd - nii elavad kui surnud -, kuigi praegu veel üksnes lootuses ja palves.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja
26.10.2004

�les üles