« tagasi
KÕIK KÜSIMUSED
Sattusin lugema sellist lõiku:
"I once asked a pastor why the Lutheran church continued to reject the theory of evolution when the Catholics had accepted it."
Kas vastab tõele, et luterlik kirik ei aktsepteeri evolutsiooniteooriat kui adekvaatset maailmavaadet?
Kuna on olemas palju erinevaid luterlikke kirikuid, on väga raske kõnelda
luterlaste ühtsest seisukohast antud küsimuses. Enamik luterlikke kirikuid ei
ole taolist seisukohta ka kuigi selgelt väljendanud. Piirdutakse tõdemusega,
et piibel ei ole loodusteaduslik teos ja seetõttu ei saa seal kirjas olevate
loomislugude põhjal langetada otsuseid loodusteaduslikes küsimustes.
Piibli loomislood kujutavad endast eelkõige tunnistust, et kõik olemasolev on
Jumala poolt tahetud ja loodud. Kuidas Jumal on oma loomistöö teostanud, ei
ole siinjuures kindlasti esmajärgulise tähendusega. Selle väljaselgitamise
jätavad teoloogid hea meelega loodusteadlaste hooleks.
Samas on oluline meeles pidada, et ka loodusteadus ei tohi astuda üle oma
piiridest ega hakata väitma tõsikindlalt asju, mida ta ei ole võimeline
tõestama - või mis ei kuulu tema uurimisvaldkonda.
Kindlasti on luterlaste hulgas ka neid, kes peavad teaduslikuks tõsiasjaks
maailma loomist kuue päevaga nii, nagu see piibli alguses kirjas seisab.
Ainukehtiva doktriinina on taolist arusaama väljendanud näiteks Missouri
Sinodi Luterlik Kirik (vt www.lcms.org).
Eesti teoloogide seisukohtadest võib siinkohal ära tunda meie tuntuima
dogmaatiku Elmar Salumaa poolt selles küsimuses kirjutatu:
EVOLUTSIOON JA EVOLUTSIOONIÕPETUS
Evolutsioon ja evolutsiooniõpetus ehk arenguõpetus on õpetus orgaanilise
olemise ehk elu kujunemisest pikaajalise arengu teel madalamaist eluvormidest
kõrgemate eluvormide suunas. Elusolevuste (taimed ja loomad) anatoomia,
füsioloogia ja isegi psühholoogia (loomapsühholoogia) võrdleva ning
eksperimentaalse uurimise varal püütakse kindlaks teha selle tohutu
arenguprotsessi seaduspärasusi.
Filosoofilis-metafüüsiline arengumõte oli teatud määral käibel juba antiikses
filosoofias (Empedokles, Anaximandros jt), kuid teadusliku kuju omandas see
teooria alles Charles Darwini (1809-1882) uurimustega liikide tekkimise üle
loomuliku valiku teel. Hiljem on seda klassikalist teooriat mitmeti
täiustatud ning täpsustatud paljude uurimuste varal paleontoloogia, bioloogia
ja geneetika valdkonnas, kuid samuti mitmeti varieeritud, paljusid
arenguõpetuslikke tõsiasju ka eksperimentaalselt tõestatud (nt fülogenees,
pärilikkuse probleemid jne).
Teoloogia valdkonnas põhjustas arenguõpetus ägedat vastuseisu ning poleemikat
põhiliselt juba seetõttu, et see kummutas senise veendumuse, nagu oleksid
liigid muutumatud ja kord looduina igipüsivad. Kuid kartus, nagu ohustaks see
piibellikku loomisõpetust, on teoloogiliselt alusetu, eriti kui silmas pidada
Jumala loovat tegevust maailmas mitte lõpuleviiduna, vaid jätkuvana (creatio
continua).
Ainult äärmiselt naiivne loomisõpetuse fundamentalistlik tõlgendus võib siin
täheldada vastuolusid. Teisalt on põhjustanud vaidlusi ka (tihti koguni
sihilik) väärarusaamine evolutsiooniteooriast, millele peale muu on suuresti
kaasa aidanud selle õpetuse propageerimine ja populariseerimine ateistliku
eesmärgiga, milles samuti pole alati silmas peetud vajalikku teaduslikku
objektiivsust.
Nii nagu evolutsiooniõpetust ei saa välja mängida piibellikult orienteeruva
kristliku usu vastu, nii ei ole mõeldavad ka vastupidised katsed, mis
osutuvad sama mõttetuiks (nagu fundamentalistide lavastatud “ahviprotsessid”
Ameerikas): kogu taoline poleemika reedab ainult lugupidamatust looduses
esinevate ning teaduslikult tunnetatud tõsiasjade vastu.
(Elmar Salumaa, Dogmaatika märksõnades. Tallinn, 1984.)Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja
14.07.2004
üles