Mida mõistab luterlik kirik põrgu (igavese hukatuse) all? See tähendab: kas inimene, kes on teinud andestamatu patu või pole oma patte kahetsenud ega Jumalalt andeks saanud, saab igaveses hukatuses tunda igavesi piinu? On olemas igavene elu, aga kas on olemas ka igavest põrgut? Kui inimene peab valesti elatud maise elu tõttu pärast surma kogema igavesti kestvaid valusid ja piina (ulgumist ja hammaste kiristamist), kas see tõesti on õiglane? Jääb tunne, kas sellisel juhul on Jumal ikka õigluse ja armastuse Jumal. Või on põrgusse ehk hukatusse määratud inimhinge kannatused pärast maise elu lõppu ajaliselt piiratud ning see patustanud inimene jääb lihtsalt igavesse unne, ilma ülesäratamislootuseta, tundmata valu ja piinasid igavesti?
Luterlik kirik toetub oma õpetuses Piiblile, mis kinnitab ühemõtteliselt põrgu reaalsust. Surnuist ülestõusmine ei saa osaks mitte ainult õigetele, kes pärivad igavese õndsuse, vaid ka ülekohtustele, kes lähevad igavesse hukatusse.
Põrgu olemasolu ei ole vastuolus Jumala õigluse ega armastusega, kuna Jumal ei taha mitte kellegi hukkumist ega põrgusse sattumist, vaid seda, et kõik inimesed võiksid pääseda ja pärida igavese elu. Selleks on Jumal läkitanud oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse, kes on meid oma ristisurma läbi lunastanud, see tähendab patu, kurja ja surma meelevallast vabaks ostnud.
Jumal ei saada kedagi põrgusse, aga Jumal ei sunni ka mitte kedagi ka minema taevasse: iga inimene peab ise tegema otsuse, kas ta tahab elada igavesti koos Jumalaga, see tähendab täiuslikus rõõmus ja õnnes, või ilma Jumalata, see tähendab väljakannatamatus ahastuses ja piinas. Jumal ei suru ennast mitte kellelegi peale – aga Ta ei keela oma ka armu mitte kellelegi, kes Tema poole pöördudes selle järele hüüab. Nende inimeste puhul, kes ei ole midagi Jumalast ega Jeesuses Kristuses teostunud lunastusest kuulnud, saab otsustavaks nende südametunnistuse valik hea ja kurja, tõe ja vale vahel.
Seda, mida kujutavad endast põrgupiinad, on raske täie kindlusega ütelda, ent üks on selge: kõige suuremaks piinaks ongi lahusolek Jumalast, millega kaasneb äratundmine sellest, et on tehtud vale valik, ühes suutmatusega oma eksimust kahetseda. Viimase põhjuseks on eeskätt uhkus ja isekus. See on võrreldav sellega, mida kogeme vahel praeguseski elus: me teame, et oleme teinud midagi valesti, aga meie uhkus ei luba seda tunnistada ja nii me tunneme üha teravamat seesmist piina, mis paneb meid lõpuks vihkama nii iseennast kui teisi enda ümber. Või teine näide: kui isekas, kibestunud, kõiges ja kõigis pettunud inimene näeb enda kõrval kedagi, kes on tõeliselt õnnelik, näiteks armunud paari, siis ei tee see teda mitte rõõmsaks ja õnnelikuks, nagu võiks arvata, vaid vastupidi, veelgi tigedamaks, kibestunumaks ja õnnetumaks.
Muidugi on kõik need näited vaid võrdpildid, mille abil võime püüda aimata, mida kujutab endast põrgu. Märksa olulisem on teada, et põrgu ei ole mitte Jumala tahtmine, vaid inimeste enda patu, isekuse, kurjuse ja ülekohtu põhjustatud reaalsus. Patt on kõik see, mis on vastuolus meie tõelise, Jumala poolt kavandatud olemusega. Me oleme loodud eluks headuses, õiguses ja armastuses, eluks koos Jumalaga, kes on headuse, õiguse ja armastuse allikas, ning kui me ütleme Jumalale ja seeläbi ka headusele, õigusele ja armastusele jah, siis võime teada, et me ei ole mitte põrgu meelevallas, vaid Jumala armu ja halastuse käes. Kui aga otsustame ülekohtu, kurjuse ja isekuse kasuks, siis oleme iseennast põrgu hukatusse määranud.
Kiriku kindel seisukoht on, et see, kes satub pärast surma taevasse ja kes põrgusse, ei ole meie öelda ega isegi meie teada. Peame kõigi inimeste puhul lootma, et nad teevad õige valiku ja pärivad igavese õndsuse. Tõsi, Jeesus hoiatab evangeeliumis, et paraku kipub neid, kes teevad vale valiku, olema rohkem kui neid, kes on valmis käima õiguse, headuse ja armastuse kitsal teel. Miks see nii on, seda peab iga inimene enda käest ise küsima – me ei saa süüdistada oma valikutes Jumalat, kuna viimselt on ikkagi nii, et mida inimene külvab, seda ta ka lõikab.
Kõige selle juures võime aga alati teada, et Jumala halastus on kirjeldamatu, Tema armastusel pole piire ja ilma ühegi kahtluseta on Jumal mõõtmatult suuremeelsem kui ükskõik milline inimene. Jumala hea ja armuline tahtmine on, et mitte keegi ei valiks põrgut, vaid kõik inimesed võiksid Teda tundma õppida, Temale ja Tema armastusele jah ütleda ning igavese elu ja õndsuse pärida. Jumala armastuses ei ole võimalik kahelda – Ta on andnud meie eest kõik, isegi oma ainusündinud Poja.
Enn Auksmann
Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja
Enn Auksmann
EELK vikaarõpetaja
13.01.2025
üles