Kui küsimus on konkreetses hukkamisviisis, siis tõenäoliselt hukati Jeesus ristilöömise (või ristipoomise) läbi seetõttu, et tegemist oli ühe antiikmaailmas kõige julmemaks ja häbiväärsemaks peetud hukkamisviisiga, mille puhul hukatava piinad nii tema enda karistuseks kui teiste inimeste hirmutamiseks võisid teinekord kesta päevi ning surm saabus täieliku väljakurnatuse ja tavaliselt vägagi piinarikka lämbumise tagajärjel. Rooma võimud pidasid Jeesust kui mitte otseselt mässajaks, siis segadusekülvajaks ja mässuleõhutajaks, nii et ilmselt oli ristilöömine nende arvates kõige sobilikum viis Tema hukkamiseks.

Kui küsimus on aga selles, mis Jeesus pidi üldse surema – eriti, miks just taolisel vägivaldsel viisil –, siis on vastus märksa mitmetahulisem.

Kõigepealt, Jumala poolt vaadates, oli Jeesuse surma põhjuseks jumalik õiglus.

Me teame mitte üksnes Pühakirja põhjal, vaid tegelikult ka loomuliku tunnetuse varal, et inimene on kutsutud elama headuses, armastuses ja õiguses, mille juurde kuulub ka enesestmõistetav tänulikkus ja austus Jumala, oma Looja suhtes. Sama hästi teame aga sedagi, kui kaugel on inimene – nii üksikisikuna kui terve inimkonnana – sellest meie nii loomulikust kutsumusest. Inimese langus ja patt, s.t vastuolus elamine oma tõelise olemuse ja kutsumusega, ei ole halb ja vale mitte ainult eksituse mõttes, vaid see on ka ülekohtune nii Jumala, teiste inimeste, kogu Jumala loodu kui tegelikult ka iseühe iseenda suhtes. Nii jumalik kui loomulik õiglus nõuab, et ülekohus ei tule mitte ainult heastada – kui võimalik –, vaid selle eest peab ka karistama.

On loomulik ja enesestmõistetav, et karistuse raskus peab olema vastavuses süüteo raskusega. Kuna aga igasugune ülekohus, mida inimesed teevad, on eeskätt ülekohus Jumala, oma Looja suhtes, kes on mõõtmatu ja igavene, siis peab ka õiglane karistus selle ülekohtu eest olema mõõtmatu ja igavene – sellepärast kasutab Jeesus sellest karistusest ehk põrgust kõneldes väljendeid nagu «kustumatu tuli, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu».

Väga lühidalt kokku võttes ongi see Jeesuse, Jumala inimeseks saanud Poja, ristisurma põhjus: ainult Tema, Jumal Jumalast, igavene, mõõtmatu, täiuslik, võis oma surmaga inimkonna sellest igavesest karistusest vabaks osta. Jeesus on kannatanud ja surnud asendavalt meie eest, et meid Jumalaga lepitada ning et meil oleks Tema vere varal õigus ja julgus pärida igavene elu.

Inimlikust küljest vaadates on Jeesuse ristisurm aga järjekordne – tegelikult kõige õudsem – näide sellest, millised me oleme: isegi Tema, kes ei tahtnud ega teinud kunagi midagi halba, kes tuli ja sai inimeseks üksnes armastusest meie vastu, oleme meie ära tõuganud ning kõige julmemasse ja häbiväärsemasse surma andnud. Jah, seda tegid need konkreetsed inimesed seal ligi kaks tuhat aastat tagasi, kuid sellesama inimkonna liikmetena oleme meiegi selle kuriteo osalised. Ja mitte ainult selle: vaadakem enda ümber ja enda sisse, et näha, et me ei pruugi kuigi kaugel olla ei Juudast ega Pontius Pilaatusest.

Niisiis, miks Jeesus löödi risti? Vastus on, et Jumala täiusliku armastuse ning meie ülekohtu ja kurjuse pärast.

Jeesuse ristisurm on toonud meile lepituse Jumalaga ja pattude andeksandmise. Sellele mõtlemine peaks kinnitama meis usku Jumala armastusse ning äratama tahet kurjast lahti öelda ja Jumala kombel armastuses ja õiguses elada.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
01.03.2019

üles