Palun, kas võite anda nõu ja selgitada, kuidas on kombekas käituda lähedase inimese surma järel tema hauaga ja tema isiklike asjadega? Olen mõnelt poolt kuulnud, nagu poleks kohane üldse enne 40 päeva haual käia, seal küünlaid süüdata, närtsinud ja mädanema läinud lilli ära korjata jne. Või kuuluvad sellised arusaamad vaid vene õigeusu juurde? Ja millal on sobiv asuda liigutama/puudutama lahkunu asju, esemeid, elamist?
Kirik ei sea õigupoolest lahkunute haua külastamisele mingeid piiranguid. Tõsi, on teatavad soovitused, mida peetakse oluliseks eriti õigeusu kirikus, näiteks lahkunu mälestamine ja hingepalve kolmandal, üheksandal ja eriti neljakümnendal päeval pärast surma, ning haudade külastamine teatud päevadel aastas. Meie traditsioonis on taolisteks päevadeks eriti kirikuaasta viimane pühapäev ehk surnute mälestuspüha (või igavikupühapäev), samuti 2. novembril tähistatav hingedepäev ning jaanipäev, 24. juuni. Haual sobib käia ka inimese sünni-, surma- ja matuseaastapäeval, aga muidugi võib seda teha märksa sagedamini, eriti selleks, et hauda korras hoida.
Siin-seal levinud tava mitte puudutada hauda enne neljakümne päeva möödumist surmast võib olla seotud sooviga lahkunust kuidagi veel kinni hoida. Sama põhjus võib olla ka soovitusel mitte tegeleda tema isiklike asjadega surmale järgnenud neljakümne päeva jooksul. Siinkohal võib ainult soovitada, et kõige olulisem on pidada silmas, et lahkunut meenutataks väärikalt ja austusega – ja selle juurde kuulub kindlasti ka tema haua korras hoidmine, nii et närtsinud lilled ja muu selletaoline tuleks kindlasti jooksvalt ära koristada. Samuti võib käia küünlaid süütamas nii sageli, kui leinajad seda vajalikuks peavad.
Inimesest maha jäänud asjade puhul tuleb katsuda toimida võimalikult taktitundeliselt: on esemeid, mis võivad olla kellelegi väga kallid ja mille lihtsalt ära viskamine võib mõjuda kellelegi solvavalt, neile haiget teha. Siiski ei tasu asjadesse kinni jääda, kuna me saame armsat inimest südames kanda ka ilma, et kõik temast maha jääva puudutamata seisma jätaksime.
Mis veelgi tähtsam: meie usk ja lootus, meie troost ja lohutus ei seisne mitte kaduvates asjades, vaid me loodame Jumala armule ning ootame usus ülestõusmist ja igavest elu, see tähendab ka taaskohtumist oma armsatega. Seepärast on kõige parem viis oma lähedasi austada ja mälestada see, kui mõtleme palves nende peale ja usaldame ka iseennast Jumala kätte, et võiksime kord ülestõusmispäeval nii oma Issandat kui oma lähedasi taas rõõmuga näha.
Ka haual käies on hea lisaks selle korrastamisele süüdata seal usu, lootuse ja armastuse märgina küünal ning võtta aega palveks. Võimalusel tasub kutsuda näiteks kord aastas vaimulik hauale mälestuspalvust pidama.
Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
26.02.2018
üles