Kiriku suhtumise aluseks on siin apostel Pauluselt pärinev pühakirjasõna: „Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja.” (Rm 13:3-4)

See tähendab, et selleks volitatud ametiisikutel on õigus ja kohustus relva kanda ja kasutada. Sellega ei ole vastuolus ka taolised piiblikohad, mis kutsuvad kurjale kurjaga mitte vastama ning teist põske ette pöörama, kuna üks asi on ise sulle tehtud ülekohtu kannatlik talumine, teine aga oma ligimeste kaitseks välja astumine, kui neile ülekohut tehakse, ja avaliku korra hoidmine.

Siiski tuleb silmas pidada, et ka enese- või ühiskonna kaitseks rakendatud vägivald on õigustatud üksnes teatud piirides. See on lubatav vaid juhul, kui:

- on selge, et miski muu ei aita;

- kasutatav vägivald on proportsionaalne sooritatud kurjale või ohule;

- sellega ei põhjustata veelgi suuremat kahju;

- on põhjendatud lootus, et sellest on kasu.

On väga kahetsusväärne, et inimühiskonnas on tarvis vägivalda kurja ärahoidmiseks, aga just sellest tulenevalt tuleb nende inimeste ohvrimeelsust, kes on vastavates ametites, väga kõrgelt hinnata ning neid kõigiti toetada, aidates neil säilitada motivatsiooni ja vastutustunnet ning mitte kalduda ka nende kätte usaldatud võimu kuritarvitamisse.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
26.02.2018

üles