« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Tere, mul on küsimus Jumala laste (sulaste), s.o EELK-s ristitud ja õnnistatud ning koguduse liikmeks vastu võetud inimeste laste kohta. Ma tean, et Piiblis on tõotusi Jumala sulaste laste kohta, kuid ei oska neid praegu isegi mitte neti Piiblist leida. Kas Te saaksite mind juhatada?Tere, mul on küsimus Jumala laste (sulaste), s.o EELK-s ristitud ja õnnistatud ning koguduse liikmeks vastu võetud inimeste laste kohta. Ma tean, et Piiblis on tõotusi Jumala sulaste laste kohta, kuid ei oska neid praegu isegi mitte neti Piiblist leida. Kas Te saaksite mind juhatada?
 



Piibel on väga «perekeskne» raamat. Tõsi, Piibel on samal ajal ka väga realistlik ning kõneleb seetõttu peresuhetestki pattulanguse ja seeläbi rikutud inimloomuse kontekstis. Ometi näeme Pühakirja alguslehekülgedest peale, kui suure väärtuse Jumala Sõna omistab perekonnale, nii abikaasade omavahelistele kui eriti laste ja vanemate vahelistele suhetele. Teadmine Jumalast, usk Jumalasse, jumalasuhe võrsub enamasti perekonnast, Jumal on «isade Jumal» ning Tema tõotused ja hoiatused on seatud põlvest põlve edasi andmiseks. Ka Jumala enda suhet inimeste ja rahvastega võrreldakse kas abikaasade vahelise suhtega või isa (või ka ema) suhtega oma lastesse.

Nagu Vana Testament, nii peab ka Uus Testament perekonda äärmiselt tähtsaks, sellest annavad tunnistust näiteks apostel Pauluse kirjades seisvad «kodukorrad» (vt nt Kl 3-4 ja Ef 5-6), mis seostavad meile Kristuses kingitud uue elu otseselt ka sellega, millised on inimeste omavahelised suhted nii ühiskonnas kui eeskätt perekonnas.

Ka lunastuslugu käsitletakse teatud mõttes perekondlikuna ja perekondadele suunatuna. Nii ütleb püha Peetrus Nelipüha jutluses muuhulgas: «Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.»

See tähendab ühelt poolt, et rõõmusõnum ning sellest osasaamine (usu ja ristimise kaudu) ei ole reserveeritud üksnes täiskasvanutele, vaid ka lastele (seepärast praktiseeritakse traditsioonilistes kirikutes lasteristimist), teisalt aga, et Jumal kinnitab oma õnnistust eriliselt neile lastele, kes võrsuvad kristlikes peredes (ühtlasi kaasneb sellega möödapääsmatult vanemate vastutus oma lapsi vastavalt kristlikule usule kasvatada).

Üheks rohket mõtteainet pakkuvaks ja vastakaidki arvamusi tekitavaks pühakirjakohaks on 1Kr 7:13-14: «Kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad.»

Vahel tehakse sellest järeldus, nagu poleks tarvis kristlaste lapsi ristida, kuna nad on juba niikuinii «pühad». (Samas ei ole kuulda arvamus, nagu poleks kristlasest mehe või naise mittekristlasest abikaasat vaja ristida, kui too tuleb usule ja tahab kristlaseks saada.) Siin tuleb «rüvedust» ja «pühadust» või «pühitsemist» mõista vanatestamentlikust taustast lähtudes, mille juurde kuulus arusaamine nn rituaalsest puhtusest või ebapuhtusest. Üldine arusaamine oli, et juutidel ei kõlvanud paganatega läbi käia, näiteks üheskoos süüa, rääkimata abiellumisest ja laste saamisest. Paganaid peeti ebapuhasteks ning taoline kokkupuude nendega tähendas ka juudi jaoks «rüvetumist».

Sarnaseid arvamusi käis ilmselt kaasas ka esimeste kristlastega, koguni taolise kahetsusväärse juhtumini, mida püha Paulus kirjeldab Gl 2:11jj: «Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista. Sest enne kui mõned olid Jaakobuse juurest tulnud, sõi ta koos paganatega, aga kui need tulid, siis ta tõmbus eemale ja eraldus, kartes ümberlõigatuid. Koos temaga hakkasid silmakirjatsema teisedki juudid, nii et nende silmakirjatsemine tõmbas kaasa ka Barnabase. Kui ma nägin, et nad ei käinud otseteed evangeeliumi tõe järgi, siis ma ütlesin Keefasele kõikide ees: Kui sina, kes sa oled juut, elad paganate, aga mitte juudi kombel, kuidas sa siis sunnid paganaid juudi kombeid pidama?»

Küllap kerkis aeg-ajalt esile ka küsimus, kas kristlaseks saanud mees või naine võib elada koos oma uskmatu, paganast abikaasaga. Pauluse vastus on selge: kui too tahab kooselu jätkata, siis ärgu kristlasest abielupool otsigu lahutust. Abielu on Jumala seadmine, lapsed on Jumala kingitus, ja seepärast ei saa isegi mittekristlasest abikaasa (või ristimata lapsed) kristlasest meest või naist kuidagi «rüvetada».

See aga ei tähenda, nagu ei tuleks lapsi ristida. Vastupidi, kui mõistame, et lapsed on Jumala kingitus, siis on enesestmõistetav, et tahame nad Jumala, meie Looja, kätte ja Tema kaitse alla usaldada. Ja kui usume, et ainus tee igavesse ellu ja õndsusesse on lunastus Kristuses, mille osaliseks me saame usu ja ristimise kaudu, siis ei tohi me seda oma lastele keelata, vaid peame andma neile võimaluse selle armu osaliseks saada, ning muidugi neid täie vastutustunde ja pühendumisega usus kasvatama.

Üks käsk ja tõotus, mida püha Paulus tsiteerib, on järgmine: «Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! Austa oma isa ja ema, see on esimene käsusõna tõotusega, et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!» (Ef 6:1-3) Kahtlemata kehtib see käsk (ja sellest tulenevalt ka tõotus) mitte ainult kristlaste, vaid kõigi inimeste puhul, kuna tegemist on loomuseadusega (mis on üles tähendatud Jumala kümne käsuna), aga eriliselt peaksid seda südames kandma ja sellele vastavalt elada püüdma kristlased.

Kuna Jumal ootab inimeselt vaba armastust ja andumust vastusena oma ennastandvale armastusele, ei ole Jumala tõotused midagi automaatselt täituvat, kuid teades, et Jumal ei tõota miskit, mis oleks vastuolus Tema endaga ega poleks Tema poolt kindel, saame olla julged, et ennast ja oma lapsi Tema kätte usaldades võime päevast päeva kogeda Tema õnnistuse ja armu täiust.

Piibel on väga «perekeskne» raamat. Tõsi, Piibel on samal ajal ka väga realistlik ning kõneleb seetõttu peresuhetestki pattulanguse ja seeläbi rikutud inimloomuse kontekstis. Ometi näeme Pühakirja alguslehekülgedest peale, kui suure väärtuse Jumala Sõna omistab perekonnale, nii abikaasade omavahelistele kui eriti laste ja vanemate vahelistele suhetele. Teadmine Jumalast, usk Jumalasse, jumalasuhe võrsub enamasti perekonnast, Jumal on «isade Jumal» ning Tema tõotused ja hoiatused on seatud põlvest põlve edasi andmiseks. Ka Jumala enda suhet inimeste ja rahvastega võrreldakse kas abikaasade vahelise suhtega või isa (või ka ema) suhtega oma lastesse.

Nagu Vana Testament, nii peab ka Uus Testament perekonda äärmiselt tähtsaks, sellest annavad tunnistust näiteks apostel Pauluse kirjades seisvad «kodukorrad» (vt nt Kl 3-4 ja Ef 5-6), mis seostavad meile Kristuses kingitud uue elu otseselt ka sellega, millised on inimeste omavahelised suhted nii ühiskonnas kui eeskätt perekonnas.

Ka lunastuslugu käsitletakse teatud mõttes perekondlikuna ja perekondadele suunatuna. Nii ütleb püha Peetrus Nelipüha jutluses muuhulgas: «Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.»

See tähendab ühelt poolt, et rõõmusõnum ning sellest osasaamine (usu ja ristimise kaudu) ei ole reserveeritud üksnes täiskasvanutele, vaid ka lastele (seepärast praktiseeritakse traditsioonilistes kirikutes lasteristimist), teisalt aga, et Jumal kinnitab oma õnnistust eriliselt neile lastele, kes võrsuvad kristlikes peredes (ühtlasi kaasneb sellega möödapääsmatult vanemate vastutus oma lapsi vastavalt kristlikule usule kasvatada).

Üheks rohket mõtteainet pakkuvaks ja vastakaidki arvamusi tekitavaks pühakirjakohaks on 1Kr 7:13-14: «Kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad.»

Vahel tehakse sellest järeldus, nagu poleks tarvis kristlaste lapsi ristida, kuna nad on juba niikuinii «pühad». (Samas ei ole kuulda arvamus, nagu poleks kristlasest mehe või naise mittekristlasest abikaasat vaja ristida, kui too tuleb usule ja tahab kristlaseks saada.) Siin tuleb «rüvedust» ja «pühadust» või «pühitsemist» mõista vanatestamentlikust taustast lähtudes, mille juurde kuulus arusaamine nn rituaalsest puhtusest või ebapuhtusest. Üldine arusaamine oli, et juutidel ei kõlvanud paganatega läbi käia, näiteks üheskoos süüa, rääkimata abiellumisest ja laste saamisest. Paganaid peeti ebapuhasteks ning taoline kokkupuude nendega tähendas ka juudi jaoks «rüvetumist».

Sarnaseid arvamusi käis ilmselt kaasas ka esimeste kristlastega, koguni taolise kahetsusväärse juhtumini, mida püha Paulus kirjeldab Gl 2:11jj: «Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista. Sest enne kui mõned olid Jaakobuse juurest tulnud, sõi ta koos paganatega, aga kui need tulid, siis ta tõmbus eemale ja eraldus, kartes ümberlõigatuid. Koos temaga hakkasid silmakirjatsema teisedki juudid, nii et nende silmakirjatsemine tõmbas kaasa ka Barnabase. Kui ma nägin, et nad ei käinud otseteed evangeeliumi tõe järgi, siis ma ütlesin Keefasele kõikide ees: Kui sina, kes sa oled juut, elad paganate, aga mitte juudi kombel, kuidas sa siis sunnid paganaid juudi kombeid pidama?»

Küllap kerkis aeg-ajalt esile ka küsimus, kas kristlaseks saanud mees või naine võib elada koos oma uskmatu, paganast abikaasaga. Pauluse vastus on selge: kui too tahab kooselu jätkata, siis ärgu kristlasest abielupool otsigu lahutust. Abielu on Jumala seadmine, lapsed on Jumala kingitus, ja seepärast ei saa isegi mittekristlasest abikaasa (või ristimata lapsed) kristlasest meest või naist kuidagi «rüvetada».

See aga ei tähenda, nagu ei tuleks lapsi ristida. Vastupidi, kui mõistame, et lapsed on Jumala kingitus, siis on enesestmõistetav, et tahame nad Jumala, meie Looja, kätte ja Tema kaitse alla usaldada. Ja kui usume, et ainus tee igavesse ellu ja õndsusesse on lunastus Kristuses, mille osaliseks me saame usu ja ristimise kaudu, siis ei tohi me seda oma lastele keelata, vaid peame andma neile võimaluse selle armu osaliseks saada, ning muidugi neid täie vastutustunde ja pühendumisega usus kasvatama.

Üks käsk ja tõotus, mida püha Paulus tsiteerib, on järgmine: «Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! Austa oma isa ja ema, see on esimene käsusõna tõotusega, et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!» (Ef 6:1-3) Kahtlemata kehtib see käsk (ja sellest tulenevalt ka tõotus) mitte ainult kristlaste, vaid kõigi inimeste puhul, kuna tegemist on loomuseadusega (mis on üles tähendatud Jumala kümne käsuna), aga eriliselt peaksid seda südames kandma ja sellele vastavalt elada püüdma kristlased.

Kuna Jumal ootab inimeselt vaba armastust ja andumust vastusena oma ennastandvale armastusele, ei ole Jumala tõotused midagi automaatselt täituvat, kuid teades, et Jumal ei tõota miskit, mis oleks vastuolus Tema endaga ega poleks Tema poolt kindel, saame olla julged, et ennast ja oma lapsi Tema kätte usaldades võime päevast päeva kogeda Tema õnnistuse ja armu täiust.

 

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
06.02.2017

�les üles