Selle kirjakoha mõistmiseks tuleb pidada silmas Peetruse 1. kirja tausta ja konteksti, mis on lühidalt kokku võetud kirja esimestes salmides: «Peetrus, Jeesuse Kristuse apostel, Pontoses, Galaatias, Kappadookias, Aasias ja Bitüünias hajali elavatele majalistele, kes on valitud Jumala Isa etteteadmise järgi, Vaimu pühitsemise läbi Jeesusele Kristusele kuuletumiseks ja Tema verega piserdamiseks: armu ja rahu saagu teile rohkesti!» (1Pt 1:1-2)

Me näeme nendest salmidest ja muidugi ka järgnevast, et kiri on läkitatud hajali asuvatele kristlastele, kes elavad teiste rahvaste seas ning teiste religioonide ja neist tulenevalt ka teistsuguse elukorralduse ja moraalsete arusaamade mõjualas. Lisaks kristlaste võõristamisele teiseusuliste ja teiste rahvaste poolt on tegemist ajaga, mil oli juba alanud ka nende tagakiusamine, seepärast julgustab apostel oma lugejaid lootma Jumala armule ja Kristuse lunastavale lepitusohvrile, manitsedes neid ühtlasi usus kindlaks jääma ja sellest jumalakartliku eluga tunnistust andma.

Küsimus ei ole siin mingil kombel selles, kas keegi on kellestki parem. Vastupidi, apostel kõneleb tegelikult väga selgelt sellest, et kristlased on patused inimesed nagu kõik teisedki. Ta lausa noomib oma lugejaid, tuletades neile meelde, kui suure ohvri on Kristus nende eest toonud: «Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: «Olge pühad, sest mina olen püha!» Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe tegude järgi, siis elage kartuses oma majalisepõlv, teades, et teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.» (1Pt 1:14-19) Õigupoolest tähendab see, et kui kristlasi midagi mittekristlastest eristab, siis on see eeskätt vastutus, mis neil on oma eluga Kristusest tunnistuse andmisel.

Täpselt samamoodi tuleb mõista ka 1Pr 2:9 öeldut, eriti kui lugeda lisaks eelnevaid ja järgnevaid salme, mis näitavad selgelt, et kristlased elavad üksnes Jumala armust ja halastusest ning see, et neid nimetatakse «kuninglikuks preesterkonnaks» ja «pühaks rahvaks», ei ole mitte privileeg, vaid kohustus. Tegemist on viitega 2. Moosese raamatu kohale, milles Jumal ütleb sedasama Egiptuse orjapõlvest päästetud Iisraeli rahvale, andes talle käsu pidada oma Seadust. (2Ms 19:6) Moosese raamatutes ja mujalgi Vanas Testamendis rõhutatakse väga selgelt, et Jumal ei ole Iisraeli rahvast valinud oma ravhaks mitte seetõttu, et tegemist oleks teistest rahvastest tähtsama, suurema või paremaga, vaid üksnes sellepärast, et Tema, Jumal, on hea, armuline ja halastaja.

Kristlaste nimetamist preesterkonnaks ja pühaks rahvaks võib võrrelda ka «ametikirjeldusega»: preester on see, kelle ülesandeks on tuua inimesteni Jumala arm ning juhtida inimesed Jumala juurde.

«Püha» on Piibli mõiste see, kes (või mis) on eraldatud Jumalale, kuulub täielikult Jumalale, on Tema teenistuses, võiksime öelda ka, Tema tööriist.

Muidugi võib juhtuda, et keegi hakkab oma «preestriameti», «kuninglikkuse», «pühaduse» või muu taolisega kiitlema ja ennast teistest paremaks pidama – sellisel juhul on ta aga oma seisundit ja kutsumust väga valesti mõistnud.

Jumala ees on kõik inimesed ühtviisi patused ja vääritud – samal ajal aga armastab Ta kõiki ühtviisi täiusliku ja ennastandva armastusega, mille pärast Ta on meid oma Poja ristisurma läbi lunastanud. Need, kes on on selle armu Tema Püha Vaimu abiga ära tundnud ja ennast selle hoolde usaldanud, ei saa ennast kuidagi teistest paremaks pidada – vastupidi, neid peaks täitma oma olukorra mõistmisest lähtuv sügav armastus kõigi oma kaasinimeste vastu ühes sooviga, et nemadki võiksid Jumala armu ära tunda ja sellest osa saada ning Jumala lunastatud rahva hulka kuuludes igavese elu pärida.

Tulles tagasi 1. Peetruse kirja konteksti juurde: hajali elavad kristlased vajasid meeldetuletust ja julgustust. Meeldetuletust selle kohta, et Jumal on nemad, samasugused patused inimesed nagu kõik teised, Kristuse kalli verega lunastanud ja patu orjusest päästnud ning nad peavad sellest lunastusest nüüd püha ja jumalakartliku eluga tunnistust andma. Ning julgustust, et kristlased ka siis, kui kõik teised elavad teistmoodi, kui neid nende usu ja eluviisi pärast pilgatakse või koguni taga kiusatakse, ikkagi vastu peaksid ja ustavaks jääksid, eriti oma suurt kutsumust silmas pidades, mis neil on Jumala püha ja kuningliku preesterkonnana Tema armastuse vahendamisel neile, kes ei ole seda veel kogenud.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
03.01.2017

üles