Kas saate selgitada lähemalt arusaamist truudusest ja abielurikkumisest - mis see on? Kas ainult nn lihalik, seksuaalne rikkumine või on võimalik abielu ära rikkuda ka muutudes oma abikaasast hingeliselt ja vaimselt lähemaks mõne teise inimesega - kas armastuse avaldamine sõnas ja teos teisele inimesele ilma seksuaalse kontaktita on abielurikkumine?
Kui Pühakiri ja kirik kõnelevad truudusest, siis ei peeta silmas mitte ainult füüsilist truudust, see tähendab seda, et abikaasadel ei ole väljaspool abielu seksuaalsuhteid. Kahtlemata kuulub ka see abielutruuduse juurde, aga tegelikult on truudus midagi märksa põhimõttelisemat ja laiemat.
Võime seda öelda ka teiste sõnadega: see on ustavus ja usaldatavus. Ning kuna abielutruuduse eeskujuks on Jumal ise, tähendab see eeskätt seda, et ollakse teineteise jaoks olemas, kõigest hoolimata, isegi ja eriti kõige raskematel hetkedel (nagu abielutõotuses öeldakse: tervises ja haiguses, headel ja kurjadel päevadel), et teineteist toetatakse, et teineteise peale võib loota ja alati kindel olla.
Kahtlemata haarab see ka taolist usaldust ja usaldatavust, mis on seotud omavaheliste suhetega ning sellega, et nende vahele ei tule keegi kolmas.
See on midagi, millega ei ole alati sugugi lihtne toime tulla, kuna inimene satub elus erinevatesse olukordadesse ja need mõjutavad nii teda ennast kui teisi, ka abikaasade omavahelist läbikäimist ja muid inimsuhteid. Seepärast juhtub vist päris sagedasti, et leitakse niiöelda hingesugulane kelleski teises – ja see võib viia ka abielu purunemiseni või otsese abielurikkumiseni. Selliste asjade eest ei ole vist keegi kaitstud, ja tihtipeale on tulemuseks tõesti see, mida saame nimetada truudusemurdmiseks ja patuks.
Enamasti aga ei ole piirid niisama selged ega lihtsalt eristatavad, seepärast võime sellised olukorrad sagedasti liigitada ka pigem kiusatusteks või ka – inimlikult vaadates ja öeldes – meeletusteks, millest endale päris adekvaatselt aru ei anta, mille puhul puudub tahe teha midagi lubamatut ning mis ei pruugi seega olla (vähemalt mitte alati) objektiivselt süüks ega patuks. Küll aga kipuvad sellisedki olukorrad tegema haiget – kui mitte kohe, siis pikapeale, ja kui mitte kõigile, siis vähemalt mõnele asjaosalistest.
Seepärast on hea endale sellise olukorra tekkimisest võimalikult kiiresti aru anda ning, kasutades nii mõistust kui tahet – kuna emotsioonidest ei ole antud juhul abi –, ennast võimalikust kiusatusest ja eksitusest lahti kiskuda. Kuigi see võib tundepuhangu pöörises viibijale tunduda valus, teinekord isegi julm, on see tegelikult parim, mida inimene saab taolisse olukorda sattudes teha. Pühakiri ütleb selle kohta väga targasti: "… tunne rõõmu oma noorpõlve naisest, kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits – ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse. Miks peaksid, mu poeg, eksima võõra naise juurde, kaisutama võõramaa naise põue?" (Õp 5:18-20)
Me ei ole taolistesse olukordadesse sattumise eest kaitstud, aga me saame end kaitsta, et need meie üle võimust ei võtaks. Martin Luther väljendab seda väga tabava võrdpildiga: "Sa ei saa takistada linde õhus lendamast, aga sa saad neid takistada sulle kõrva või pähe pesa tegemast."
Kõige olulisem ei ole aga mitte takerduda negatiivsesse, vaid tõepoolest "tunda rõõmu oma noorpõlve naisest" (või mehest) ning olla tema jaoks olemas, praktiseerida tõelist truudust, tõelist ustavust ja usaldusväärsust, tõelist armastust, mille eeskujuks ja allikaks on Jumal ise.
Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
29.08.2016
üles