Oleme abikaasaga ühe väikese tüdruku ristivanemad. Laps on alles 2-aastane, kelle ristivanemateks olime nõus hakkama. Kahjuks, aga lapse ema ja isa ei suhtle meiega enam absoluutselt ja läbi käimist perekonniti ei ole. Lapsega tegelemist, kingituste tegemist ega sünnipäevade pidamist meil ei ole. Selle 2 aasta jooksul oleme näinud last vaid 2-3 korda. Kui soovime külla minna, siis leitakse alati vabandused jms.
Soovin teada kas on võimalik sellest ametist kuidagi ka loobuda? Sooviksime siis lõpetada sellele lapsele ristivanemaks olemise, kuna mingeid sidemeid meil pole ja ei tule ka tulevikus. Kui midagi peaks juhtuma, ei sooviks me seda last toetada või oma perre võtta, kui võõrast, sest kui vanemad ise suhtlust ei pea ja huvi üles ei näita, siis pole nagu võimalik lapsega ka suhelda.
Ristivanemaks olemisest formaalselt loobuda ei saa. Kahjuks juhtub sagedasti, et ristivanemad ei täida reaalselt neid kohustusi, mis nad on enda peale võtnud, ning küllap tuleb vahel ette sedagi, et kuigi ristivanemad oleksid valmis, kaob mingil muul põhjusel, näiteks lapsevanemate soovi või soovimatuse tõttu, side ristilapse ja ristivanemate vahel.
See aga ei tähenda, et ristivanemad peaksid veel omalt poolt selle sideme katkestamisele kaasa aitama. Ristivanema peamiseks kohustuseks on oma ristilapse ja tema vanemate eest palvetada, ristilapsele oma eluga eeskujuks olla ja võimalust mööda tema kasvatamisel (eriti usulisel kasvatamisel) kaasa aidata.
Kui nüüd viimane ei ole parajasti võimalik – aga asjad võivad muutuda ning kaks aastat on kogu inimeaga võrreldes väga lühikene aeg –, siis seda tähtsamad on esimesena nimetatud asjad: olla eeskujuks ja eestpalvetajaks.
Praeguses olukorras saate olla eeskujuks eeskätt ustavusega – sellega, et peate kinni lapse ristimisel antud tõotustest, hoolimata sellest, et see on väga keeruline või tundub isegi inimlikult võimatuna. Mõelge, millises olukorras on tõotustest kinnipidamine olulisem ja väärtuslikum: kas siis, kui see on kerge ja enesestmõistetav, või siis, kui tulevad – võib-olla isegi ületamatuna näivad – raskused?
Ning too kõige esimesena nimetatu – eestpalve. See on võimalik alati ja see on kõige tähtsam üldse. Väga inimlikult öeldes: kui õnnelikud oleksime, kui teaksime – või saaksime kunagi, kasvõi paljude aastate pärast, teada –, et on või oli keegi, kes iga päev meie peale mõtles, kes meie eest palvetas. Nagu me usume, et igal inimesel on oma ingel, kes teda varjab ja kaitseb, ükskõik, kas inimene paneb teda tähele ja teab tema olemasolust või mitte, nii võiks, teatud ülekantud tähenduses muidugi, mõista ennast ka ristivanem, eriti olukorras, kus ta ei saagi oma ristilapse heaks teha rohkem kui tema eest palvetada. Seda ei ole sugugi vähe, sest palve tähendab selle, kelle eest palvetatakse, usaldamist Jumala kätte – ja mida paremat võiks inimesega sündida kui see, et ta on Jumala käes?
Kui viimaks jääbki nii, et teil ei teki oma ristilapsega kunagi isiklikku usalduslikku suhet, siis pole midagi parata, kahjuks kuuluvad sellised olukorrad meie katkiläinud maailma juurde. Aga võib-olla on nii, et mingi aja pärast see suhe tekib – nagu juba öeldud, ehk alles paljude aastate möödudes. Kuigi Jumal on alati ustav, vajame inimestena ka inimlikke eeskujusid ja märke – ning nii, nagu me eeldame, et Jumal hoolib meist ning on alati kohal ja olemas ka nende jaoks, kes on Ta unustanud, peaks seda olema ka ristivanem. See võib olla valus, see võib tekitada meelehärmi, see võib lüüa eneseuhkuse pihta – aga jäädes ustavaks ning täites ristimisel antud tõotusi järgime Jumala enda eeskuju ning teeme teiste tegematajätmistest hoolimata seda, milleks oleme kutsutud. Just selles seisneb ka armastus kui iga inimese kõrgeim kutsumus, ning tõeline, Kristuses ilmsiks saanud inimlikkus.
Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
23.08.2016
üles